Roheline suvi
Suvi on rändamise aeg. Ja seda teevad peaaegu kõik, väljaarvatud talupojad ja mina ka, sest mu mees on talupoeg. Olen koos lapsega olnud üsna kodune, rännanud minimaalselt, vaadanud pealt, kuidas teised festivalidel käivad. Ise tahaks ka ja ei tahaks ka. Mulle on viimastel kuudel väga tugevalt hakanud vastukarva käima ühekordsed nõud, raiskamine, liigtarbimine, plastreostus, you name it. Ja ma ei taha olla selle sees. Tegelikult algas see juba aasta tagasi aga praeguseks on sellest saanud midagi sellist, mille vastu ma tahaks lausa võidelda. Veidike justkui oleks võideldud ka, sellest pajatangi.
Kevadel alustasin kirjavahetust kohaliku omavalitsusega, et luua paremaid prügisorteerimise võimalusi. Juuni keskpaigaks olisee lõpuks mingit vilja kandnud, sest üks pakendikonteiner tekkis juurde. Kuid üks kiri on endiselt ilma vastuseta ja kardetavasti pole seda loetudki. Praegu on papi- ja pakendikonteinerid kortermajade juures, küla südames on tünnkonteiner, mida reeglina kasutatakse ainult klaastaara kogumiseks. Paraku on seal peal ka segajäätme silt, mis minu isikliku arvamuse kohaselt pole parim lahendus. Seda juba eelkõike selle pärast, et need avad pole nii laiad, et kilekotiga sinna sisse miskit asjakohast panna (saiakotiga saab, seda keegi harrastab ka seal aga minu silmis on see inimene veidi entusiast, mida tavaline prügitekitaja paraku pole).
Enne jaanipäeva õnnestus mul I Land Soundi festivalile annetada korralik ports erinevaid supi- ja praetaldrikuid, lisaks veidi lusikaid-nuge-kahvleid. Ma olin väga põnevil, sest minu kätte oli tekkinud igasuguseid nõusi eelmistest elanikest ja suur hunnik tuli ema sõbranna käest, mille seast ma omale vajaliku välja sorteerisin. Asju, mida ma ei vajanud, oli aga nii palju, et ei teadnudki kohe, mida teha. Osa neist plaanisin Tallinnasse Uuskasutuskeskusesse viia, kuid osad olid sellises seisus, et ei osanud nende tulevikku kuidagi määrata, ära viskamiseks olid ka liiga head. Ühe banaanikasti jagu sorteerisin ma siiski I Land Soundi tarbeks välja, et seal (loodetavasti) uut, põnevat ja pikka elu elada.
Samuti õnnestus mul käima lükata väike aktisoon laulu- ja tantsupeo tarbeks. Kutsusin inimesi oma lusikaga peole minema. Ma ei lootnud, et see läheb nii laiali rändama, samas lootsin, et läheb ka. Aga realist minus ei uskunud, et see võimalik oleks. Mul oli hea meel, et erinevatest kanalitest sain tagasisidet, et oma lusikatega käidi suppi söömas küll. Mul oli hea meel, et Lääne Elu seda omakorda levitas ja, et ERRi Osoon selle vastu huvi tundis. Veider oli muidugi midagi sellist algatada, kui ise seal ei laula ega tantsi. See oleks vast võimsam olnud, kui omal oleks olnud võimalus ka koha peal seda sõnumit edasi jagada. Ka see oleks aidanud, kui keegi oleks sealt saadud lusikat korduvat kasutanud. Midagi head sellest aga tuli ja taaskord loodan, et see lõi osade inimeste jaoks parema kasvupinnase oma prügitekitamise vähendamiseks. Kokkuvõtteks, et vahet pole, mis pidu on #lusikagapeole.
Üks asi, mis mul ja kindlasti teistel kaasamõtlejatel hinge kriibib on see, et lubatud rohelist laulu- ja tantsupidu sisuliselt ei olnud. Komposteeritavad ühekordsed nõud ei ole paraku mingi pai loodusele, nende komposteerimine on küsitav ja oht, et need lihtsalt ladustamisele lähevad, on suur. Prügi sorteerimiseks ei saa pidada seda, kui pandiga taara eraldatakse ülejäänud jäätmetest. Samas oli panditaara ära andmise kohti raske leida. Lootus jääb järelsorteerimisele? Lisaks praktilised meened ja vastutustundlikud toorained? Millised meened on väärt tegemist? Minu hinnangul rinnanõelast ja T-särkidest oleks piisanud. Aga rannalipud, autolipud, suur seinakalender, akupank, kübar? Neid erinevaid tooteid on kokku kuskil 30-50 kanti, kokku pole võimalik isegi lugeda. Mis saab nendest meenetest? Kas leidub inimesi, kes koguvad erinevate festivalide veepudeleid? Või leidub veel mõni inimene, kellel pole ühtegi korduvkasutatavat pudelit majapidamises? Nagu kirsiks tordil lendasin ma sellisele artiklile otsa: https://m.maaleht.delfi.ee/article.php?id=86794807&fbclid=IwAR3j8eHIWMG1MafpChXBFAuji8F4rSsPiFvz2XhxybEKYbGrtPjW9zrs4qc . Mingi tõde oli seal viimases lõigus sees, kus Matvere seda läbu õigustas. Inimeste teadlikkus on madal meie riigis. Olgem teadlikumad!
Suvi on poole peal, minu jaoks prügirohkeim sündmus veel ees. Saan vanemaks 27. juulil ja paratamatult toob see kaasa endaga prügi, mida ma ise ei tekitaks ja kingitusi, mida ma tegelikult ei soovi. Mul on plaan olla otsekohene ja öelda, millised on minu maailmavaated ja sellega ehk mingit kahju ära hoida. Paraku on osad perekonnaliikmed endiselt justkui raudse eesriide tagant pääsenud ja tarbimishullud. Oeh. Kuigi ma sünnipäeva otseselt ei pea, siis siiski tulevad mõningad pereliikmed ja sõbrad külla. Õnneks on mu suuuurim sõbranna minuga samade vaadetega, tema on muidugi veel tublim ja vegan ka aga vähemalt on ses osas ülimalt lihtne. Katsumus saab see sünnipäev olema kohe kindlasti. Tahaksin Cool Earthi toetada ja samas ka remonti teha, näis, kas kõik soovid lähevad täide.
Loodetavasti see pole veel kõik.
Kevadel alustasin kirjavahetust kohaliku omavalitsusega, et luua paremaid prügisorteerimise võimalusi. Juuni keskpaigaks olisee lõpuks mingit vilja kandnud, sest üks pakendikonteiner tekkis juurde. Kuid üks kiri on endiselt ilma vastuseta ja kardetavasti pole seda loetudki. Praegu on papi- ja pakendikonteinerid kortermajade juures, küla südames on tünnkonteiner, mida reeglina kasutatakse ainult klaastaara kogumiseks. Paraku on seal peal ka segajäätme silt, mis minu isikliku arvamuse kohaselt pole parim lahendus. Seda juba eelkõike selle pärast, et need avad pole nii laiad, et kilekotiga sinna sisse miskit asjakohast panna (saiakotiga saab, seda keegi harrastab ka seal aga minu silmis on see inimene veidi entusiast, mida tavaline prügitekitaja paraku pole).
 |
| Mõningad stiilinäited sellest, mis nõud õnnestus mul ema sõbranna garaažist päästa. |
 |
| Päästetud nõud vol 2. |
 |
| #lusikagapeole |
Samuti õnnestus mul käima lükata väike aktisoon laulu- ja tantsupeo tarbeks. Kutsusin inimesi oma lusikaga peole minema. Ma ei lootnud, et see läheb nii laiali rändama, samas lootsin, et läheb ka. Aga realist minus ei uskunud, et see võimalik oleks. Mul oli hea meel, et erinevatest kanalitest sain tagasisidet, et oma lusikatega käidi suppi söömas küll. Mul oli hea meel, et Lääne Elu seda omakorda levitas ja, et ERRi Osoon selle vastu huvi tundis. Veider oli muidugi midagi sellist algatada, kui ise seal ei laula ega tantsi. See oleks vast võimsam olnud, kui omal oleks olnud võimalus ka koha peal seda sõnumit edasi jagada. Ka see oleks aidanud, kui keegi oleks sealt saadud lusikat korduvat kasutanud. Midagi head sellest aga tuli ja taaskord loodan, et see lõi osade inimeste jaoks parema kasvupinnase oma prügitekitamise vähendamiseks. Kokkuvõtteks, et vahet pole, mis pidu on #lusikagapeole.
Üks asi, mis mul ja kindlasti teistel kaasamõtlejatel hinge kriibib on see, et lubatud rohelist laulu- ja tantsupidu sisuliselt ei olnud. Komposteeritavad ühekordsed nõud ei ole paraku mingi pai loodusele, nende komposteerimine on küsitav ja oht, et need lihtsalt ladustamisele lähevad, on suur. Prügi sorteerimiseks ei saa pidada seda, kui pandiga taara eraldatakse ülejäänud jäätmetest. Samas oli panditaara ära andmise kohti raske leida. Lootus jääb järelsorteerimisele? Lisaks praktilised meened ja vastutustundlikud toorained? Millised meened on väärt tegemist? Minu hinnangul rinnanõelast ja T-särkidest oleks piisanud. Aga rannalipud, autolipud, suur seinakalender, akupank, kübar? Neid erinevaid tooteid on kokku kuskil 30-50 kanti, kokku pole võimalik isegi lugeda. Mis saab nendest meenetest? Kas leidub inimesi, kes koguvad erinevate festivalide veepudeleid? Või leidub veel mõni inimene, kellel pole ühtegi korduvkasutatavat pudelit majapidamises? Nagu kirsiks tordil lendasin ma sellisele artiklile otsa: https://m.maaleht.delfi.ee/article.php?id=86794807&fbclid=IwAR3j8eHIWMG1MafpChXBFAuji8F4rSsPiFvz2XhxybEKYbGrtPjW9zrs4qc . Mingi tõde oli seal viimases lõigus sees, kus Matvere seda läbu õigustas. Inimeste teadlikkus on madal meie riigis. Olgem teadlikumad!
Suvi on poole peal, minu jaoks prügirohkeim sündmus veel ees. Saan vanemaks 27. juulil ja paratamatult toob see kaasa endaga prügi, mida ma ise ei tekitaks ja kingitusi, mida ma tegelikult ei soovi. Mul on plaan olla otsekohene ja öelda, millised on minu maailmavaated ja sellega ehk mingit kahju ära hoida. Paraku on osad perekonnaliikmed endiselt justkui raudse eesriide tagant pääsenud ja tarbimishullud. Oeh. Kuigi ma sünnipäeva otseselt ei pea, siis siiski tulevad mõningad pereliikmed ja sõbrad külla. Õnneks on mu suuuurim sõbranna minuga samade vaadetega, tema on muidugi veel tublim ja vegan ka aga vähemalt on ses osas ülimalt lihtne. Katsumus saab see sünnipäev olema kohe kindlasti. Tahaksin Cool Earthi toetada ja samas ka remonti teha, näis, kas kõik soovid lähevad täide.
Loodetavasti see pole veel kõik.
Comments
Post a Comment