Naisteka ülevaade ja vegan-brownie retsept

Külalistega sai mõniaeg tagasi tadaa tehtud ja nüüd on aeg muljeid jagada. Menüüga juhtus nii, et ma olin mina ja muutsin kõike põhimõtteliselt. Tegin ma siis lõpuks kalja, mis millegi pärast tuli ülimalt lurr ja läbipaistev, veider, sest kogused olid samad, mis alati. Otsustasin erinevate kuivatatud puuviljadega ja muskaatpähkliga teha banaanileiba ja ma ei pannud sinna banaani sisse. Kooki ma tegin reedel aga alles järgmisel päeval ma sain aru, miks see kook mul kuidagi hinge närima jäi. Tegin suure hunniku falafelitaigent, milleks inspiratsiooni sain ma kellegi blogist aga tegin ma ikka seda sellest, mis mul parasjagu oli, olen lootusetu retseptide mittejärgija. Selle tegemine võttis kaua aega, sest seda oli tõesti palju. Läksin kikerherneste paisutamisega ikka täiega liiale. Vahepeal tuli Jaan koos sõbraga meile koju ootamatult, just siis, kui ma olin kaks esimest palli fritüürima pannud ja need lihtsalt sinna laiali pudenesid, helves helbe kaupa. Ja mu ema helistas, kui ma taigent sõtkusin ja. Nagu elus ikka kipub olema. 

Laupäeval tõi vend mulle vegan šokolaadi, sest ma näiteks ei teadnud, et Bitteri 56% šokolaad ja COOPi tumešokolaad on ka lihtsalt veganid. Mul oli just paar päeva tagasi Bitteri 70% šokolaad kodus ja seal sees on vadakupulber, seega ma ei osanud selle peale tullagi, et midagi muud ka uurida. Üsna kulukas õppetund oli. Aga vähemalt sain ma kooki teha. Leidsin mingi USA küpsetusmaniaki blogist parima vegan-brownie retsepti ja hakkasin seda tõlkima, need tassid ei ole minu tassike teed. Kirjutan selle siia ka, üsna tükk tegu oli selle teisendamine aga ma ei kujutanud ette, kuidas ma näiteks 2/3 tassi margariini välja mõõdan. Aga kook on aus ja retsepti kindlasti teeks uuesti, sest see oli muidu üsna lihtne. Appi, ma ei oska enam ära tuvastada, millised sõnad tuleb kokku kirjutada ja, millised lahku. Mu taju on täna eriti madal. Retsepti juurde nüüd. 

Koostisosad:

1. 4 supilusikat linaseemnejahu

2. 135 ml vett

3. 150g margariini, sulatatud

4. 170g valget suhkrut või muud graanulitega suhkrut

5. 125g palmisuhkrut või mingit muud kerget ja õhulist suhkrut

6. 120g nisujahu

7. 95g magustamata kakaopulbrit, mina kasutasin jaanikaunajahu = kaarobijahu

8. 0.5 tl soola

9. vaniljesuhkrut või pastat võiks ka panna

10. 100-200g piimata šokolaadi, mina segasin kuskil 80g šokolaadi taigna sisse ja 80g panin peale

 See šokolaad tuleks siis ära hakkida või osta nööpidena üldse.

 

Valmistamine: 

1. Sega linaseemnejahu ja vesi omavahel väikesesse kaussi. Jäta seisma, et see paisuks ja läheks tahkemaks. (See tekitab hiljem taignasse siukese liimi nagu oleks kanamunad seal sees). Originaalretsepti autor soovitab juba ahju sooja panna 180C kraadi peale. Ja soovitab valmistada ette väiksem pann. See taigen kataks umbes pool tavalisest ahjuplaadist, seega annab otsida siukest nõu, kuhu sisse see täpselt panna. Aga ma jätsin ääred tühjaks ja panin keset panni, nii sai ka. 

2. Sulata või täpselt nii nagu sulle meeldib. Mul on plekist kauss ja ma panen selle pliidirauale ja sulabki ära. Maagia. 

3. Võta normaalne kauss, millel on kõrgemad ääred. Sega suhkrud ja sulatatud või omavahel kokku, lisa sinna sool, linaseemneplöga ja vanilje, mingis endale sobivas olekus. Sega see kõik ilusti läbi, hästi kenasti. 

4. Lisa jahu ja kakao. Sega korralikult aga ära üleliia ka sega. Kuna ma linaseemnejahu hingeeluga pole kursis, siis ma täpselt ei tea, miks liiga palju segada ei tohi. 

5. Lisa šokolaaditükid/-nööbid taignale ja vala taignas küpsetusplaadile. Tee siuke ilus sile pind, pane osa nööbid peale ka. 

6. Küpseta 35 min, ära üle küpseta, brownie peab veidi niiskeks ka jääma, muidu pole hea. 

7. Mingi jahtumise ja koogi lõikamise teema aga see on minu arust väga ebaoluline. ÕÕÕ, mul jälle see jama, et kirjavigu normaalselt parandada ei saa, hakkab üle kirjutama, helppp. 

See kook oli/on hea. Mul on alles seda veel. Teeksin mõni teine kord veel vast, asjad on olemas ju. Nii täpselt vast juhiseid ei järgiks, seekord olin peaaegu nagu viieline. Apetiitne pilt ka! Not. 

Ma tegin toorsalatit, guacamolet veidi ning veganmajoneesist, pärmihelvestest ja küüslaugust kastet. Katsin laua ja tegin morssi ja voilaa, külalised. Leelil oli hea meel, et kõik oli vegan, sest tema on vegan, mina lihtsalt ei söö liha ja Annamiia on omnivoor. Võeh siuke lahterdamine. Aga taustainfoks või nii. 

Sõime-jõime ja rääkisime juttu. Läksime õue ja käisime mu tütrega lasteaias kiikumas, hiljem jalutasime järve juurde ja sealt omakorda Jaani vanaema juurde. Jaani vanaema juures sõime tikreid ja kirsse ja mina korjasin Leelile tilli, et ta saaks seda sügavkülmutada/kuivatada. Õhtul söök-jook-pidu jätkus. Vahva oli nii jälle rääkida kõigest ja olla nii nagu meie viimasest kokkusaamisest polekski aastat möödunud. Aasta tagasi käisime Haapsalus Metsatöllu kuulamas. Mõnes mõttes on see nii tobe, et me kokku pole saanud nii, sest sügisel me elasime veel kõik suhteliselt lähestikku, Leel Haapsalus, mina Ristil, Annamiia Tallinnas. Aga sügis oli hull aeg ka. Ja Leel käis nädalavahetustel Tartus, Annamiia Jõgeval, mina olin praktikatel ja nii see läkski. 

Täna tegin neile hommikusöögiks banaani-ananassismuutit, kaerahelbeputru, lõikasin arbuusi lahti, tegin kannuga kohvi ja panin koogijäägid lauale. Nii tubli eks. Aga mulle nii meeldib see külaliste poputamine või, kuidas iganes ma seda kutsuma peaksin. Ma ju tahan, et nendel oleks hea ja, et nad tahaksid siia tagasi tulla. Läksime Jaani vanaema maja juurde ja hoovi pildistama, et meil oleks tõendeid, et me kokku saime, nalja nabani. Tegime joogapoose ja sõime kirsse ja tikreid ja olime napakad. Korjasime Annamiiale veel piparmünti kaasa. Otsustasime, et õues on ikka marupalav ja, et lähme ujuma. Vahetasime riided ja läksime läbi metsa järve äärde, üsna hea vesi oli ujumiseks. Tagasi jõudsime siis oli veel viiiimane söök. Pakkisin neile sööki ja koduveini kaasa ja juba nad pididki minema. Ehk näeme augustis uuesti. 

Koristamine täies hoos.

Hea vaheldus oli jälle olla ka midagi enamat kui lihtasalt ema. Lihtsalt ja ema ei sobi väga kõrvuti. Aga maruvahva oli! Ma olen küll ise rampväsinud aga siiski rahul ja õnnelik. 

Leel kinkis mulle teeseene. Ma nüüd õpin temaga elama ja teda elus hoidma. Tundub nagu ma oleks lapse saanud. Raudselt unustan ta olemasolu ära ja kõik läheb vahepeal nihu ja läheb kibedaks ja aga ta on mul olemas. Pean talle hingava kaane veel leiutama. Ja mõningaid nõusi veel pesema ja pesu kuivama panema ja põrandaid pesema ja välja mõtlema, kuidas kätte saada see rott, kes mu põrandasse augud sisse näris. Jou aga stressi pole. Kuus päeva on jäänud vanaemiseni ja ma ei tea, mis kooki ma perele teen ja, kus ma olen tol päeval ja, mida ma teen ja, kas meile tuleb sel päeval hoopis remondimees või peab veel ootama. 

Tegin teed seene jaoks.

Tegin teed. Teine nurk, ilus pliidiraud, denks.

Mul on ROTT, midaaa.

Häid rohelisi mõtteid teile kõigile!