Mul on terve elu olnud juuksed
Kuna mu lapse lappes unegraafik on võtmas uusi lappes mõõtmeid, siis kasutan ma veel seda aega, mis mul on ja räägin enda juustest veidi. Et, las maailm siis põleb kunagi öösel, hästi hilja, praegu on ju aega laialt käes.
Nii, minu juuksed. Kuna mu ema on juuksur, siis on mul olnud üsna hea võimalus proovida ja teha oma juustega peaaegu kõike, mida ma tahtnud olen. Jep, peaaegu. Tahtsin musti juukseid, sain korraks, kuna olin koolitusel modell, siis paari kuu pärast blondeeriti mind ära, sest keegi ei jaksanud selle kiire väljakasvuga tegeleda. Aasta enne kaitseväkke minekut hakkasin ma oma pruuniks pleekinud punapead välja kasvatama, mingi hetk sai tehtud ka värvieemaldus ja nii ma olingi, kuni ma väest välja sain. Siis hakkas pihta Tonika palsamitega mängimine. Põhiliselt sinisega aga ka punasega. Siis lõikasin oma juuksed kõik maha, annetasin ära ja hakkasin poisipead välja kasvatama.
Ma olin siis rase, kui ma oma juuksed maha lõikasin ja uuesti kasvatama hakkasin. Hea lihtne oli selle meeletu juukserasvaga võidelda, sest juustepesu polnud enam nii suur ettevõtmine. Mõned kuud hiljem värvisin oma juuksed Sebastiani mingi udupeene ja leebe värviga punakaks ja lasin neil lihtsalt kasvada. Siin mõned postitused tagasi on veel näha, milline see kõik välja nägi. Selle Sebastiani värvi kohta veel nii palju, et selle peale hakkamiseks läheb vaja lisasoojust, välja saamiseks kange vesinikuga blondeerimist, nummi, eks.
Eelmisel kevadel veel kordasin Sebastianiga värvimist ja lasin emal eelneva lõike väljakasvu korrigeerida. Tukk oli liiga pika londiga. Ja siis jätkus igav kasvamise periood. Hästi 'naljakas' fakt on see, et kunagi ma pidin iga kuu oma juukseid lõikama, et kamm normaalselt juustest läbi käiks, nüüd kuskil iga poole aasta tagant.
Kui ma hakkasin väga teadlikult nullkulu poole püüdlema, siis juuksed ja nende hooldamine said minu jaoks eraldi teemaks. Ma mõtlesin ja siiani mõtlen, kuidas peaks nendega talitama. Sesuhtes, aastaid olen ma oma pudeliga ema salongist suurest kanistrist oma pudelisse šampooni ostnud. See oli/on lihtsalt odavam, tunduvalt odavam. Ja pikalt mingit muud 'aga' sellega polnudki. Eelmisel sügisel proovisin esmakordselt Nurme kanepiga tahket šampooni, mis polnud üldse paha mu juustele, sest muidu on nad ülipirtsakad. Mingit õlipatsi tunnet peale ei tulnud. Aga toohetk oli jälle see, et kõik teised kasutasid seda ema käest tulnud šampooni ja tundus mõttetu ise kuskilt postiga seda sebida, kui vedel šampoon tuli väga lihtsalt ja ilma lisavaevata koju kätte. See tahkele šampoonile üleminek on soikus siiani, ma küll vahepeal käisin Allika ökopoes ja ostsin Nurme jojobaõliga tahke šampooni aga pole selleni veel jõudnud, sest järg on ees. Jaaniga ma juba olen nii kaugele jõudnud, et ta dušigeeli enam ei nõua aga šampooni osas ma veel midagi ette võtta ei julge, las harjub tasapisi. Kahekesi nende muutuste tegemine on kindlasti lihtsam, kui see oli terve suguvõsaga sama pesuruumi jagades.
Läks väga šampooniseks see jutt aga, keda kotivad lahedad soengud ja värvilahendused, kui juuksed on tülgastavalt õlised? Grunge pole ka popp enam... Igatahes! Emana ja keskkonna peale mõtleva inimesena hakkas minu juustepesu rutiin välja nägema nii, et ma alati kuivatan oma juukseid pärast pesu ja alati teen juuretõstjatega juured ära ja never ei kasuta kuivšampooni. Okei, just hiljuti ema juures veidi panin aga muidu mitte. Üldiselt tasub vähem igasugu keemiat omale peale pläänida. Sellise rutiiniga saan juukseid pesta 4-7 päeva tagant.
Mu juuksed kasvasid vahepeal pikaks ja neid oli järsku niiii palju, et ma ei tahtnud enam neid. Nad on nii tihedad, et neid on raske hooldada, ema on ka alati hädas. Vaatasin siin kevadel ja suvehakul palju videoid, kus naised end kiilaks ajavad. Ma olen alati seda tahtnud ja tahan endiselt aga mul on nigela kujuga kolju ja otsaesine ja ma ei näeks enam üldse naise moodi välja. Veider, et mingi pidev krunn pealae peal seda naiselikkust andma peaks aga vist ikka annab, sest ilma oleks õõk. Üks asi, mida ma veel terve igaviku olen tahtnud, on kaarjas tukk, mitte tavapäraselt kaarjas, vaid vastupidi.
Vat siukest tukka olen tahtnud. Muidugi olid mu eeskujuks tätoveeritud ja augustatud alternatiivsed naismodellid aga ma ei osanud neid praegu välja googeldada. Aga mu kõik soovid said teoks, osaliselt. Mul on kiilakas kukal, kus on nö tätokas sees ja mul on tukk, kaarega. Lisaks sain veel briljantrohelised juukseotsad ja tukk on ka roheline, pidid tulema elektrisinised aga maagia juhtus. Seda värvimist ma ise ei soovinud aga mu ema tahtis toodet proovida ja nii see inimkatse juhtuski. Nii palju siis nullkululisest lähenemisest juustele. Eks.
Nii, minu juuksed. Kuna mu ema on juuksur, siis on mul olnud üsna hea võimalus proovida ja teha oma juustega peaaegu kõike, mida ma tahtnud olen. Jep, peaaegu. Tahtsin musti juukseid, sain korraks, kuna olin koolitusel modell, siis paari kuu pärast blondeeriti mind ära, sest keegi ei jaksanud selle kiire väljakasvuga tegeleda. Aasta enne kaitseväkke minekut hakkasin ma oma pruuniks pleekinud punapead välja kasvatama, mingi hetk sai tehtud ka värvieemaldus ja nii ma olingi, kuni ma väest välja sain. Siis hakkas pihta Tonika palsamitega mängimine. Põhiliselt sinisega aga ka punasega. Siis lõikasin oma juuksed kõik maha, annetasin ära ja hakkasin poisipead välja kasvatama.
Ma olin siis rase, kui ma oma juuksed maha lõikasin ja uuesti kasvatama hakkasin. Hea lihtne oli selle meeletu juukserasvaga võidelda, sest juustepesu polnud enam nii suur ettevõtmine. Mõned kuud hiljem värvisin oma juuksed Sebastiani mingi udupeene ja leebe värviga punakaks ja lasin neil lihtsalt kasvada. Siin mõned postitused tagasi on veel näha, milline see kõik välja nägi. Selle Sebastiani värvi kohta veel nii palju, et selle peale hakkamiseks läheb vaja lisasoojust, välja saamiseks kange vesinikuga blondeerimist, nummi, eks.
Eelmisel kevadel veel kordasin Sebastianiga värvimist ja lasin emal eelneva lõike väljakasvu korrigeerida. Tukk oli liiga pika londiga. Ja siis jätkus igav kasvamise periood. Hästi 'naljakas' fakt on see, et kunagi ma pidin iga kuu oma juukseid lõikama, et kamm normaalselt juustest läbi käiks, nüüd kuskil iga poole aasta tagant.
Kui ma hakkasin väga teadlikult nullkulu poole püüdlema, siis juuksed ja nende hooldamine said minu jaoks eraldi teemaks. Ma mõtlesin ja siiani mõtlen, kuidas peaks nendega talitama. Sesuhtes, aastaid olen ma oma pudeliga ema salongist suurest kanistrist oma pudelisse šampooni ostnud. See oli/on lihtsalt odavam, tunduvalt odavam. Ja pikalt mingit muud 'aga' sellega polnudki. Eelmisel sügisel proovisin esmakordselt Nurme kanepiga tahket šampooni, mis polnud üldse paha mu juustele, sest muidu on nad ülipirtsakad. Mingit õlipatsi tunnet peale ei tulnud. Aga toohetk oli jälle see, et kõik teised kasutasid seda ema käest tulnud šampooni ja tundus mõttetu ise kuskilt postiga seda sebida, kui vedel šampoon tuli väga lihtsalt ja ilma lisavaevata koju kätte. See tahkele šampoonile üleminek on soikus siiani, ma küll vahepeal käisin Allika ökopoes ja ostsin Nurme jojobaõliga tahke šampooni aga pole selleni veel jõudnud, sest järg on ees. Jaaniga ma juba olen nii kaugele jõudnud, et ta dušigeeli enam ei nõua aga šampooni osas ma veel midagi ette võtta ei julge, las harjub tasapisi. Kahekesi nende muutuste tegemine on kindlasti lihtsam, kui see oli terve suguvõsaga sama pesuruumi jagades.
Läks väga šampooniseks see jutt aga, keda kotivad lahedad soengud ja värvilahendused, kui juuksed on tülgastavalt õlised? Grunge pole ka popp enam... Igatahes! Emana ja keskkonna peale mõtleva inimesena hakkas minu juustepesu rutiin välja nägema nii, et ma alati kuivatan oma juukseid pärast pesu ja alati teen juuretõstjatega juured ära ja never ei kasuta kuivšampooni. Okei, just hiljuti ema juures veidi panin aga muidu mitte. Üldiselt tasub vähem igasugu keemiat omale peale pläänida. Sellise rutiiniga saan juukseid pesta 4-7 päeva tagant.
Mu juuksed kasvasid vahepeal pikaks ja neid oli järsku niiii palju, et ma ei tahtnud enam neid. Nad on nii tihedad, et neid on raske hooldada, ema on ka alati hädas. Vaatasin siin kevadel ja suvehakul palju videoid, kus naised end kiilaks ajavad. Ma olen alati seda tahtnud ja tahan endiselt aga mul on nigela kujuga kolju ja otsaesine ja ma ei näeks enam üldse naise moodi välja. Veider, et mingi pidev krunn pealae peal seda naiselikkust andma peaks aga vist ikka annab, sest ilma oleks õõk. Üks asi, mida ma veel terve igaviku olen tahtnud, on kaarjas tukk, mitte tavapäraselt kaarjas, vaid vastupidi.
 |
Praegu on teada see, et ajaliselt ja rahaliselt ma oma uue soenguga midagi kokku ei hoia. Pead pesen ikka nii nagu vanasti, treppide tegemise peale läheb veidi vähem aega aga on lisandunud eraldi tuka pesemine, sest see läheb koleruttu rasvaseks, samas teised juuksed on veel okeid. Nii tundub kuivšampoon jälle mõttekam aga vast mitte kõiki aspekte rohujuureni läbi kaaludes.
Pikk jutt, paljudele mõttetu jutt. Ehk saab mõne pildi siia ka.
 |
| Kukal |
 |
| Lapse lõikasin välja, näo udutasin ära. Fotogeenilisust võiks saada osta, ei peaks siukse asja peale aega tuulde loopima. Sesuhtes, ikka on aru saada, et inetu olen. :D |
Tahtsin veel lisada, et see soengumuutus avaldas minus eugoorialaine. Päris lill on olla olnud.
Comments
Post a Comment