Throwback Thursday: ME SAAME LAPSE! vist??

Meenutada neid aegu, mil rasedus alles sai osaks mu elust, on veidi veider. Kõik on nii kähku käinud ja osa minust vist endiselt ei arvesta sellega, et ma olen rase. Igatahes, otsustasin ma üles kirjutada selle loo, kuidas me saime teada, et meist saavad lapsevanemad. Vaevalt ma aastate pärast seda nii paljugi mäletan kui praegu. 

Lugu algas jaanuaris, mul on praktiliselt terve jaanuar koolist vaba ja terve kuu ma praktiliselt ei teadnud isegi, mis päev on, rääkimata kuupäevadest. Oli selline väga voolav elu ühest päevast teise. Kuulõpus hakkas veidi ajataju tagasi tulema, sest siis oli Jaani 26. sünnipäev aga muidu oli kõik puhas kulgemine. 

Jaanuari lõpus tundsin, et rinnad on hellad ja kõht on nagu punnis ja söögiga oli veider suhe nagu tahtsin ja ei tahtnud ka ja midagi lausa jälestasin. Samas tundus see olevat järjekordne PMS, mis mul ikka külas käis ja mind paariks päevaks hirmuga täitis. Iga kuu, kui mu emakas mind tappa üritas, rääkisin ma Jaanile, et kuule, lõpetame selle nalja ära ja saame lapse, et ma lihtsalt ei jaksa igakuiselt enam valutada (vaat kui rumal minust, haha). 

Mingi õhtu oli mul marupaha olla ka, pea käis nii tugevalt ringi ja süda oli paha aga seda ulmeliselt halba enesetunnet jätkus maksimum tunniks ajaks. Mäletan veel, et mul alakõht valutas või oli kuidagi pahasti pinges, igatahes tundus mulle, et mu keha valmistab mind ette väga suurejooneliseks kuupuhastuseks. 

Mingi asi ajendas igatahes paar päeva enne 12. veebruarit testi tegema, tahtsime mu emale 50. juubeliks sünnipäevakingitust teha. Sügisest saati oli mul lauasahtlis rasedustest seisnud ja ma olin alati mõelnud, et kui ma just seda kasutan, et siis peab ikka asjal tõsi taga olema ja see test on see, mis annab positiivse tulemuse. Positiivne tulemus jäi aga tulemata, kuidagi imelik oli, sest keha nagu väidaks muud. Pidasime ema sünnipäeva ära, suure koristamise ja asjatamise käigus õnnestus mul nohu saada, siuke koomanohu, mis hingata ega elada lasknud. Väike palavik tuli ka ja alakõht oli ikka valulik. 

14. veebruaril oli mul Haapsalus Lääne malevas koosolek, Jaan viis mu sinna, mõttega, et pärast lähme haigla EMOst läbi ja veendume, et ega mul pimesool hoopis ei jukerda. Pärast koosolekut hakkasin ma muidugi soiguma, et ärme ikka lähe ja raudselt on kõik korras ja ma ei taha sinna arstide aega kulutama minna. Jaan ikkagi arvas, et me lähme. 

Kui ma lõpuks vastuvõtule sain, siis välistati üsna kähku, et pimesoolega midagi pahasti on. Küsiti ka viimase menstruatsiooni kohta, ma ei mäletanud ega mäleta siiani, millal see oli (Vaba voolamine jaanuarikuus, remember). Teadsin ainult, et kohe-kohe peaks jälle tulema. Küsiti, kas ma rasedustesti olen teinud, olin ju paar päeva tagasi teinud ja see oli negatiivne. AGA, seal tehti uuesti ja üks tugev ja üks õrn triip sinna siiski ilmusid. Oli see vast pauk, Haapsalu EMOs saada siuke uudis, kodus WCs oleks vähe normaalsem see kõik tundunud. Kuna aga mul alakõht valutas, siis saadeti mind ultrahelisse, et välistada emakaväline rasedus. 

Kui ma vastuvõtust välja sain, surusin ma Jaanile testi pihku, mäletan ainult ta suuri pruune silmi, ma ei tea, mis ma ütlesin või, kas ma üldse miskit ütlesin. Ootasime UHd üsna pikalt, kui ma sinna sisse sain lõpuks, siis läks seal ilmatum aeg. Esiteks oli see täitsa tavaline radioloog, kelle juures mul sapikivid kunagi avastati, teiseks, ta ei leidnud lootemuna üles. Avastas, et parema ovaariumi juures on mingi vedelik. Lõpuks saatis ta oma abilise günekoloogi otsima, et ehk leiab tema lootemuna üles aga sinna see asi jäi - ei leidnud. 

Käisin veel selle günekoloogi juures arutama, et mis edasi saab. Haapsalus on sesuhtes nigel, et seal ei tegeleta aktiivselt rasedatega, sest sünnitusmaja pole seal juba 16 aastat, seal pole isegi lasteosakonda enam. Igatahes on sealne kollektiiv üsna kaugele rasedusest ja rasedatest jäänud ja reedest pühapäevani pole isegi ühtegi inimest majas, kes midagi "minusugustega" peale oskaks hakata. Arvas, et reedel peaksin pöörduma mõne Tallinna sünnitusmaja vastuvõttu ja kontrollima, kas on midagi näha ja, kas asi edeneb.

Ilma mingisuguste eriliste argumentideta läksime me reedel ITKsse, tol päeval oli seal metsikult rahvast ootamas. Ma isegi ei teadnud, et seal kuskil on see vastuvõtulaud, kuhu peaks oma mure ära rääkima, seega ootasime üsna kaua tühja ka. Lõpuks sain arstile, või oli ta alles resident, ma täpselt ei mäleta. Ei leidnud ka tema lootemuna üles ning tagatipuks kahtlustas kollaskehatsüsti, ehk et munasarjas on tsüst. Kirjutati mind haiglasse sisse, Jaani kaasa ei lastud tulla, sest gripihooaja tõttu olid osakonnad karantiinis.  

Mind kirjutati günekoloogia osakonda sisse, võeti vereproovid, vormistati verekaart, anti näppu anestesioloogia blankett ja öeldi mulle, et ma igaks-juhuks ei sööks ega jooks midagi, et äkki lähen veel operatsioonile. Nagu mida? Paar päeva tagasi ma sain teada, et ma olen rase ja nüüd ma pean juba mõtlema sellele, et mul lõigatakse üks munasari seest välja ja ma üldse ei tea, kas ma enam kunagi lapsi saan. Kas ma seda üht ainsamatki saan. Väga külm dušš oli, väga. 

Saatsin Jaani ühikasse, et ta mulle asju tooks, et ma seal igavusse ja halba hügieeni ära ei sureks. Helistasin emale ja praktika juhendajale ja seletasin, mis toimub. Kurb oli, väga kurb, ma olin nii segaduses. Samas kuuled, kuidas keegi korrus allpool karjub sünnitusvalude käes ja ma samal ajal mõtlesin, et kas ma oma elus miskit sellist kogeda saangi. Mingi hetk tõi Jaan alla mu asjad ja ma tõin need ära, ta hakkas koju sõitma. 

Vaevumärgatav mügarik, üks esimesi kõhupilte, äkki kuskil 7 nädala paiku. Uskumatu, ma polegi terve elu siuke pall olnud. :D

Paari tunni pärast tulid mind üks meesarst ja meesresident/praktikant üle vaatama. Pidin koos nende ja siis selle arstiga, kes mind sisse kirjutas, veel korra ultraheli tegema. Kolmekesi nad lõpuks leidsid meie väiksekese üles. Oli üsna napilt emakaõõnes aga siiski, ta oli seal! Küsiti mu käest, et kas mind võib selle puhul õnnitleda (see on nii veider, mu käest on seda algusfaasis nii palju küsitud, et mõni kõhklev inimene oleks vast selliste küsimuste peale aborti hakanud tõsisemalt kaaluma, jättis see kõik sellise 16 ja rase tunde). Küsiti mu käest, et kas ma tahan koju minna või jään haiglasse. Muidugi tahtsin ma koju. Helistasin kähku Jaanile, kes selle ajaga oli juba Ristile jõudnud, et ma sain vabaks, et praegu on veel kõik hästi. Ta otsustas, et ta tuleb Tallinna tagasi. Pidin paari nädala pärast uuesti kontrolli minema. Tol hetkel oli rasedust kuskil 5 nädalat, kui ma nüüd õigesti mäletan. 

Mõnd aega me võtsime asja suhteliselt rahulikult, rääkisime juhtunust ainult neile, kellele me imelik käitumine silma jäi. Ma arvan, et me ei põdenud tol hetkel väga. Kuigi me olime veendumusel, et me "vist" saame lapsevanemateks.