Hirmul

Hetkel on siis teine nädal koolis tagasi olla, mingit tunnet veel pole seoses kooliga. Suhteliselt põnev on terve aeg olnud, et tülpimus pole veel kraevahele pugenud. Ega ma end üleliia seotuna ka kooliga ei tunne, ikka on siuke tunne, et ei tea, kauaks seda "pidu" jätkub. Käisin neljapäeval kooli kantseleis uurimas, kuidas selle akadeemilise puhkusega on, kui peaks tekkima vajadus seda võtta. Siiani loodan, et ei teki vajadust. Aga seda kohusetunde puudumist kindlasti julgustab homne ämmaemanda visiit ja ultraheli. Selle peale mõeldes läheb sisikond veidi õõnsaks/krampi. 

Nimelt on mul nüüdseks 3 nädalat vahelduva eduga väga niru enesetunne olnud. Organism oleks nagu täitsa sassis. Pidevalt on peapööritushood ja süda paha ja iginälg, mida miski ei kustuta. Reaalselt, laman ja söön. Füüsiliselt on tunne, et kõht on nii täis, et seal pole enam grammigi ruumi aga peod muudkui topiks suhu igasugu kraami juurde. Mul tegelikult ei ole konkreetselt söömishoogu olnud ja ei ole päris ogaraks ka end söönud AGA. Kaal on igatahes sellele järsule isutõusule jõudsalt reageerinud ja ajanud mind üsna ahastusse. Kaalusin end täna ja pidin pikali kukkuma. Ma ei taha mõeldagi, mis ämmakas sellest kõigest arvab. Kuidagi ahistav on see glükoositestiga hirmutamine, mitte ükski osa minust ei taha seda teha aga ma olen oma kehas üsna hädas. Esiteks sellepärast, et ma pean kahte äärmustesse kiskuvat hirmu korraga tundma. Üks on loote hüpotroofia ja teine gestatsioonidiabeet. Need on peaaegu üksteise vastandid. Ühe puhul on meie Uba liiga pisike, teise puhul Uba suur ja ma ise ka. Teiseks, ma lihtsalt ei jaksa enam rase olla. Sama palju, kui ma homset kardan, sama palju ma ootan ka - saaks selguse majja lõpuks. 

Käisime Jaaniga augustikuu viimasel laupäeval Koluveres lossipargis ja kohvikus. Jaan tahtis minust selle tüüpilise kõhupildi teha aga ma ei suutnud end kokku võtta kuidagi. Võõras ja imelik oli. 

Õnneks lähen ma enne UHsse ja siis ämmaka juurde. Üle mitme kuu teen ma seda kõike täitsa üksi, muidu on Jaan ikka kaasas käinud, mõnel üksikul korral olen ainult üksi käinud. Pelgan seda, et ma pean talle helistama ja, et mul ei ole miskit head öelda. Lootus püsib, et ehk on kõik korras ja, et siis on positiivsele üllatusele rohkesti ruumi ja rõõm sellest sajakordne. Homsega seoses veel üks unistus: minna Haapsallu Kerli joogasse. Sealt minnes on alati nii hea ja lihtne olla kuidagi, paraku on mitu nädalat nüüd vahele jäänud ja tahaks hirmsasti minna. Näis, mis saab, pöidlakontor on soojas igatahes!