34+6 ja uued mured
Eile käisin lõpuks ultrahelis ära, oli see vast päev. Suutsin end juba päev varem selle suhtes nii ärevaks kütta, et värisesin adrenaliinitulvast ja olin muidu ärev ja pahur. Koolis olles ei suutnud ka oma mõtteid liialt hajutada ja ikka oli hirm sees, et äkki on midagi nii pahasti, et ma ei saagi enam haiglast tulema. Kui ma lõpuks koolist bussile hakkasin liikuma, siis kaotasin ma veel oma kõrvarõnga ära, mida ma (hahaha) taaskord halvaks endeks pidasin.
Haiglas sain suhteliselt kaua oodata. Ma imetlen neid töötajaid, kes seal on, sest nad suudavad funktsioneerida sellise müra ja kaose keskel. Pidevalt keegi kuskil saeb/puurib/taob. Teine halb enne, mis mul peast läbi kolksas oli see, et ma ootasin oma aega praktiliselt sama ukse taga kui siis, kui ma pidin koorionbiopsiale ja looteveeproovile minema. Mingi osa minust arvab, et minust sõidutati samal ajal veel mööda üks lapseohtu neiu, kes aborti tegi. Kunagi ei tea, miks see vajalik on aga tol hetkel olin ma igasugustest komplikatsioonidest nii retsitud, et see tundus lihtsalt nii ebaõiglane, et ta lihtsalt loobub. Ajas vihaseks aga see selleks.
Lõpuks arst tuli ja sai asjaga pihta hakata. Ma jõudsin seal olles end veel rohkem üles kütta, sest ta kuskil 15min sonkis mu kõhu kallal ja klõbistas arvutis ega öelnud sõnagi. Lõpuks ta aga keeras eksraani minu poole ja hakkas mõõtma ja seletama, mida ta täpselt teeb. Ärevus kestis edasi, sest iga mõõte puhul lendavad ette tabelid, mis näitavad selle konkreetse mõõdu sobivust gestatsiooniajaga ja seal juures on igasugu protsendid veel. Olin veel pikalt segaduses. Lõpuks selgus, et me Uba on küll keskmisest väiksem aga siiski mahub normipiiridesse, kaaluks arvutati kokku 2282g pluss miinus 333g. Kaalu järgi on tal nädalaid 33+4. Mis aga ei olnud nii hästi, oli verevool minu emakaarteris.
Mingi riskide tuvastamise kalkulaator ütles, et arteri doppler on patoloogiline - 98%, ehk siis preeklampsia risk on kõvasti tõusnud. Ma kõigest päris hästi aru ei saa aga noh, on nii. Arsti sõnutsi on see ka arvatavasti põhjuseks, miks Uba pisem on, ta ei saa lihtsalt kõike nii palju, kui ta vastu võtta suudaks. Mis omakorda minu oma loogika järgi põhjendab mu hüppeliselt tõusvat kaalu ja jõuetust. Aga mis seal siis ikka, pean 3 nädala pärast taaskord UHsse minema.
Vererõhku olen ma tegelikult koguaeg pisteliselt mõõtnud, sest mõned korrad on mu vererõhk kõrgem olnud. Mitterasedana oli mu normaalne rõhk kuskil 100/60 mmHg ja tegelikult isegi madalam. Nüüd on kuidas kunagi, üle 130/70 mmHg on vaid üksikud korrad läinud aga seda ka arvatavasti ärevuse foonil. Ämmakas arvas, et ma võiksin vererõhupäevikut pidada ja end vähemalt 3 korda päevas mõõta, tänane päev on juba feil, hommikul unustasin mõõta näiteks. Ups. Aga küll ma jõuan. Tegevusplaan ongi lihtsalt enda jälgimine, mida nii ehk naa teen. Ühtlasi saab nüüd gestratsioonidiabeedi täitsa välistada ja selle üle on mul tohutult hea meel!
Koju jõudes rääkisin Jaaniga, et me ikka peame oma pooleliolevad remondiasjad ära lõpetama, sest me ei saa arvestada sellega, et 20. oktoobrini on aega. Võib-olla ongi ainult 3 nädalat ja sellisel juhul tahaks küll, et kodu kodu moodi oleks, kui me pisipreili majja toome. Seega hakkas Jaan eile õhtul veel telekakummutit värvima, samal ajal tegin mina talveks õunamoosi kaneeliga. Alles pärast keskööd saime magama.
Haiglas sain suhteliselt kaua oodata. Ma imetlen neid töötajaid, kes seal on, sest nad suudavad funktsioneerida sellise müra ja kaose keskel. Pidevalt keegi kuskil saeb/puurib/taob. Teine halb enne, mis mul peast läbi kolksas oli see, et ma ootasin oma aega praktiliselt sama ukse taga kui siis, kui ma pidin koorionbiopsiale ja looteveeproovile minema. Mingi osa minust arvab, et minust sõidutati samal ajal veel mööda üks lapseohtu neiu, kes aborti tegi. Kunagi ei tea, miks see vajalik on aga tol hetkel olin ma igasugustest komplikatsioonidest nii retsitud, et see tundus lihtsalt nii ebaõiglane, et ta lihtsalt loobub. Ajas vihaseks aga see selleks.
 |
| Juuli alguses tehtud pilt. Nii andsime oma tulevasest perelisast teada mehele, kes mind ja Jaani tuttavaks tegi. |
Lõpuks arst tuli ja sai asjaga pihta hakata. Ma jõudsin seal olles end veel rohkem üles kütta, sest ta kuskil 15min sonkis mu kõhu kallal ja klõbistas arvutis ega öelnud sõnagi. Lõpuks ta aga keeras eksraani minu poole ja hakkas mõõtma ja seletama, mida ta täpselt teeb. Ärevus kestis edasi, sest iga mõõte puhul lendavad ette tabelid, mis näitavad selle konkreetse mõõdu sobivust gestatsiooniajaga ja seal juures on igasugu protsendid veel. Olin veel pikalt segaduses. Lõpuks selgus, et me Uba on küll keskmisest väiksem aga siiski mahub normipiiridesse, kaaluks arvutati kokku 2282g pluss miinus 333g. Kaalu järgi on tal nädalaid 33+4. Mis aga ei olnud nii hästi, oli verevool minu emakaarteris.
Mingi riskide tuvastamise kalkulaator ütles, et arteri doppler on patoloogiline - 98%, ehk siis preeklampsia risk on kõvasti tõusnud. Ma kõigest päris hästi aru ei saa aga noh, on nii. Arsti sõnutsi on see ka arvatavasti põhjuseks, miks Uba pisem on, ta ei saa lihtsalt kõike nii palju, kui ta vastu võtta suudaks. Mis omakorda minu oma loogika järgi põhjendab mu hüppeliselt tõusvat kaalu ja jõuetust. Aga mis seal siis ikka, pean 3 nädala pärast taaskord UHsse minema.
Vererõhku olen ma tegelikult koguaeg pisteliselt mõõtnud, sest mõned korrad on mu vererõhk kõrgem olnud. Mitterasedana oli mu normaalne rõhk kuskil 100/60 mmHg ja tegelikult isegi madalam. Nüüd on kuidas kunagi, üle 130/70 mmHg on vaid üksikud korrad läinud aga seda ka arvatavasti ärevuse foonil. Ämmakas arvas, et ma võiksin vererõhupäevikut pidada ja end vähemalt 3 korda päevas mõõta, tänane päev on juba feil, hommikul unustasin mõõta näiteks. Ups. Aga küll ma jõuan. Tegevusplaan ongi lihtsalt enda jälgimine, mida nii ehk naa teen. Ühtlasi saab nüüd gestratsioonidiabeedi täitsa välistada ja selle üle on mul tohutult hea meel!
Koju jõudes rääkisin Jaaniga, et me ikka peame oma pooleliolevad remondiasjad ära lõpetama, sest me ei saa arvestada sellega, et 20. oktoobrini on aega. Võib-olla ongi ainult 3 nädalat ja sellisel juhul tahaks küll, et kodu kodu moodi oleks, kui me pisipreili majja toome. Seega hakkas Jaan eile õhtul veel telekakummutit värvima, samal ajal tegin mina talveks õunamoosi kaneeliga. Alles pärast keskööd saime magama.
Comments
Post a Comment