Jälle koolijüts
Eilse seisuga olen ma jälle Tallinnas õppimas õendust kolmandal kursusel. Käisin ühika juhatajaga rääkimas, et ma küll pikendan lepingut aga seda ainult maksimaalselt novembri lõpuni ja, et ka ühikas viibin minimaalselt. Mingi osa minust lootis, et ehk meil tuleb sarnane tunniplaan nagu eelmisel kolmandal kursusel oli, et september on triiki täis ja oktoobris saab juba teooria osa otsa. See oleks mulle vägagi meeldinud, kuigi ma oleksin arvatavasti ikka väsinud ja neaksin seda maa alla. Aga siis oleks vähemalt rohkem kindel olnud, et mu kooli tulekul oli ka mõte ja, et miskit saab kindlalt tehtud.
Praegu sai nii, et eile ma kolisin oma hädavajaliku nodiga ühikasse sisse uuesti ja kõik ebavajaliku saatsin Jaaniga koju tagasi. Kogused olid üsna samad lõpuks. Fakt, mis väga ei lohuta, on see, et siit on veel massiliselt asju ära viia. Kattemadrats, tekk ja padjad, nõud, lambid, millest üks on vaja veel laest alla kruttida. Õnneks siit lõpliku välja kolimisega on täpselt nii kiire, kui palju ma raha tahan kokku hoida ja, kuidas Krissu oma elu seadma hakkab.
Eile tabas mind mingi kurvameelsus ka, meil on nüüd Jaaniga jälle visiitsuhe, kuigi meie suhe on sellises staadiumis, et tahaks veel veidi kahekesi kuskil oamette konutada. Kurb oli, magama ka ei jäänud, ma ei teagi, mis kärbes mind hammustas, et und ei tulnud. Või vähemalt seda sügavat und.
Ühikasse tagasi tulemisega lükkasin ka oma jalanõude müügi uuesti käima. Nimelt oli mul seisma jäänud palju ägedaid saapaid ja muid vägevaid jalavarje(sest mitteägedaid ja igavaid jalanõusi ma kokku ei ostagi, hihi). Igatahes, rasedus on jätnud mulle omad jäljed, mu muidu kitsaliistulisest jalast on saanud selline keskmine, pigem pardijala poole kalduv jalg. Kardan hetkel oma sügise saapaid jalgagi proovida, sest hirm on, et ka need ei lähe mulle enam jalga. On teised nõnna nunnud ja okkalised/ogalised. Pluss rolli mängib ka see hoiustamise ja reaalse kasutuse teema, miks ma kollektsioneerin neid, polegi kuskile väga koguda... Ristil mul enam isiklikku riietegarderoobi pole ja riidekappi jagan ma Jaaniga ja tegelikult on seal veel lisaks lapseriideid. Seega - kõik müügiks!
Täna oli esimene koolipäev, oli teine üsna pikk, neljani välja. Pidime terve selle aja olema vastrenoveeritud aulas, kus pole jalgade jaoks üldse ruumi, muidu oli nagu tore see süsteem see aga pinkidevahe oleks võinud 20cm suurem olla, siis oleks hundid söönud ja lambad ka terved. Aga see selleks, minuteada meil niipea selliseid pikki päevi aulas ette ei tule. Tore oli jälle Katriniga koolis olla ja noh, temaga ikka aeg lendab ka, vahepeal viskame nalja ja nii need loengud mööda saavadki.
Homme peaksin kantseleisse minema uurima, mis mu edasine saatus on ja, milliseid variante "minusugustele" üldse pakutakse. Ma kardan, et ma ei julge sinna minna ja sada muud ratsionaalset hirmu veel. Kardan näiteks, et ma lihtsalt unustan sinna minna. Väga ratsionaalsed hirmud ausõna, mis tuletab mulle meelde, et psühholoogias on me koduseks tööks ratsionaalseid hirme välja tuua. Well, paar tükki on justkui juba olemas siin.
Praegu sai nii, et eile ma kolisin oma hädavajaliku nodiga ühikasse sisse uuesti ja kõik ebavajaliku saatsin Jaaniga koju tagasi. Kogused olid üsna samad lõpuks. Fakt, mis väga ei lohuta, on see, et siit on veel massiliselt asju ära viia. Kattemadrats, tekk ja padjad, nõud, lambid, millest üks on vaja veel laest alla kruttida. Õnneks siit lõpliku välja kolimisega on täpselt nii kiire, kui palju ma raha tahan kokku hoida ja, kuidas Krissu oma elu seadma hakkab.
Eile tabas mind mingi kurvameelsus ka, meil on nüüd Jaaniga jälle visiitsuhe, kuigi meie suhe on sellises staadiumis, et tahaks veel veidi kahekesi kuskil oamette konutada. Kurb oli, magama ka ei jäänud, ma ei teagi, mis kärbes mind hammustas, et und ei tulnud. Või vähemalt seda sügavat und.
Ühikasse tagasi tulemisega lükkasin ka oma jalanõude müügi uuesti käima. Nimelt oli mul seisma jäänud palju ägedaid saapaid ja muid vägevaid jalavarje(sest mitteägedaid ja igavaid jalanõusi ma kokku ei ostagi, hihi). Igatahes, rasedus on jätnud mulle omad jäljed, mu muidu kitsaliistulisest jalast on saanud selline keskmine, pigem pardijala poole kalduv jalg. Kardan hetkel oma sügise saapaid jalgagi proovida, sest hirm on, et ka need ei lähe mulle enam jalga. On teised nõnna nunnud ja okkalised/ogalised. Pluss rolli mängib ka see hoiustamise ja reaalse kasutuse teema, miks ma kollektsioneerin neid, polegi kuskile väga koguda... Ristil mul enam isiklikku riietegarderoobi pole ja riidekappi jagan ma Jaaniga ja tegelikult on seal veel lisaks lapseriideid. Seega - kõik müügiks!
Täna oli esimene koolipäev, oli teine üsna pikk, neljani välja. Pidime terve selle aja olema vastrenoveeritud aulas, kus pole jalgade jaoks üldse ruumi, muidu oli nagu tore see süsteem see aga pinkidevahe oleks võinud 20cm suurem olla, siis oleks hundid söönud ja lambad ka terved. Aga see selleks, minuteada meil niipea selliseid pikki päevi aulas ette ei tule. Tore oli jälle Katriniga koolis olla ja noh, temaga ikka aeg lendab ka, vahepeal viskame nalja ja nii need loengud mööda saavadki.
Homme peaksin kantseleisse minema uurima, mis mu edasine saatus on ja, milliseid variante "minusugustele" üldse pakutakse. Ma kardan, et ma ei julge sinna minna ja sada muud ratsionaalset hirmu veel. Kardan näiteks, et ma lihtsalt unustan sinna minna. Väga ratsionaalsed hirmud ausõna, mis tuletab mulle meelde, et psühholoogias on me koduseks tööks ratsionaalseid hirme välja tuua. Well, paar tükki on justkui juba olemas siin.
Comments
Post a Comment