Reedeõhtul kluppi või mitte?
Pikalt on juba teada olnud, et 1. septembril on Africa ööklubis 5miinuse kontsert ning umbes-täpselt sellest hetkest saati, kui Jaan sellest teada sai, tahtis ta sinna minna. Algusest peale ei osanud ma selle kohta midagi öelda. Tobe oleks olnud minna ja samas oleks olnud tobe jätta minemata, sest punt ju pakub huvi.
Ma mõtlesin eile ja üleeile ja kindlasti mingi päev veel ja muidugi ka täna, mis maailm sellest asjast arvab, et üks rase tahab kluppi räppareid kuulama minna. Oma peas jõudsin ma sellisele arusaamale, et kui see üritus toimuks näiteks Haapsalu Piiskopilinnuse varemetes, siis oleks kõigil kama kaks, millises seisundis inimesed sinna kohale voolavad. Aga, kuna antud üritus toimub klubis, mis on küll 16+ üritus ja peaks selle poolest olema vähem rets, siis vaataks kõik mind viltu. Põhjust selleks tegelikult on ka. Attendide arv antud üritusele on juba oma 300. Eelmine sügis oli üüratu rahvamassiga Terminaatori kontsert seal ja asi kiskus koledaks. Reaalselt polnud õhku, mida hingata, temperatuur oli sama, mis mõnusas naistesaunas ja laest tilkus kondentsi alla. Inimesed olid kaltsmärjad ja kleepusid üksteise vastu, ruumi liikumiseks polnud üldse. Pluss puudub seal ka suitsuruumil uks, mis tekitab terves klubis sellise tunde nagu viibiks suitsuruumis. Kuidas see üldse legaalne on, arvestades igasuguseid euronõudeid? Seega ei oleks mul ju tegelikult tervislik seal olla.
Ise mõtlen ka, et mida üks rase ronib purjus inimeste keskele, eksole, istugu kodus ja arstigu oma paistes jalgu ja käsi. Aga samas mingi osa minust tunneb trotsi, ma nii ehk naa ei saa vältida seda, et ma grammigi suitsuõhku sisse ei ahmiks ja purjakil ebameeldivaid inimesi on ka igal pool. Ja ÜLDSE ma ei taha mõelda, et rasedus mind piiraks, vaid lihtsalt keha annab ise märku, mida tal vaja on ja mida mitte. Nagu kõik koguaeg kordavad - rasedus pole haigus!
Lõpuks jõudsin ma ju ikka sinnani, et töinasin ja sain aru, et mu iseendale elamise aeg on otsas ja, et Jaaniga naljalt kuskile välja enam ei jõua. Seda on raske aktsepteerida. Ometigi ei ole ma kunagi klubitamisest ega väljas tsillimisest üleliia palju lugu pidanud. Aga teades, et kahe kuu pärast ei lähe ma enam ammugi kuskile ja, et ma üldse olen kaks viimast päeva köögis moosi keetnud ja, et kool algab paari päeva pärast, siis oleks ma midagi funi veel Jaaniga teha tahtnud. Mingi osa minust oleks tahtnud end mukkida kah, sest põhjuseid selleks on ikka maruvähe viimasel ajal.
Tönnasin oma tönnamised ära ja saatsin Jaani koos oma 16-aastase väikevennaga Africasse peole. Ise võtsin kassi kaissu ja mõtlen, et peaks mingit Harry Potteri filmi vaatama. Kuigi uni murrab vast enne mind maha.
Ma mõtlesin eile ja üleeile ja kindlasti mingi päev veel ja muidugi ka täna, mis maailm sellest asjast arvab, et üks rase tahab kluppi räppareid kuulama minna. Oma peas jõudsin ma sellisele arusaamale, et kui see üritus toimuks näiteks Haapsalu Piiskopilinnuse varemetes, siis oleks kõigil kama kaks, millises seisundis inimesed sinna kohale voolavad. Aga, kuna antud üritus toimub klubis, mis on küll 16+ üritus ja peaks selle poolest olema vähem rets, siis vaataks kõik mind viltu. Põhjust selleks tegelikult on ka. Attendide arv antud üritusele on juba oma 300. Eelmine sügis oli üüratu rahvamassiga Terminaatori kontsert seal ja asi kiskus koledaks. Reaalselt polnud õhku, mida hingata, temperatuur oli sama, mis mõnusas naistesaunas ja laest tilkus kondentsi alla. Inimesed olid kaltsmärjad ja kleepusid üksteise vastu, ruumi liikumiseks polnud üldse. Pluss puudub seal ka suitsuruumil uks, mis tekitab terves klubis sellise tunde nagu viibiks suitsuruumis. Kuidas see üldse legaalne on, arvestades igasuguseid euronõudeid? Seega ei oleks mul ju tegelikult tervislik seal olla.
Ise mõtlen ka, et mida üks rase ronib purjus inimeste keskele, eksole, istugu kodus ja arstigu oma paistes jalgu ja käsi. Aga samas mingi osa minust tunneb trotsi, ma nii ehk naa ei saa vältida seda, et ma grammigi suitsuõhku sisse ei ahmiks ja purjakil ebameeldivaid inimesi on ka igal pool. Ja ÜLDSE ma ei taha mõelda, et rasedus mind piiraks, vaid lihtsalt keha annab ise märku, mida tal vaja on ja mida mitte. Nagu kõik koguaeg kordavad - rasedus pole haigus!
Lõpuks jõudsin ma ju ikka sinnani, et töinasin ja sain aru, et mu iseendale elamise aeg on otsas ja, et Jaaniga naljalt kuskile välja enam ei jõua. Seda on raske aktsepteerida. Ometigi ei ole ma kunagi klubitamisest ega väljas tsillimisest üleliia palju lugu pidanud. Aga teades, et kahe kuu pärast ei lähe ma enam ammugi kuskile ja, et ma üldse olen kaks viimast päeva köögis moosi keetnud ja, et kool algab paari päeva pärast, siis oleks ma midagi funi veel Jaaniga teha tahtnud. Mingi osa minust oleks tahtnud end mukkida kah, sest põhjuseid selleks on ikka maruvähe viimasel ajal.
Tönnasin oma tönnamised ära ja saatsin Jaani koos oma 16-aastase väikevennaga Africasse peole. Ise võtsin kassi kaissu ja mõtlen, et peaks mingit Harry Potteri filmi vaatama. Kuigi uni murrab vast enne mind maha.
Comments
Post a Comment