Eriolukorrast: koroonapäevikud 3

Peaaegu kuuke on seda eriolukorda meil olnud. Järjest enam tundub, et seda justkui ei oleks. Samas, veidi aega tagasi kuulsin lennukit lendamas ja see oli nagu uus kogemus.

Inimestel on tüdimus tekkimas ja seda on aru saada täiega. Kõik lasevad kummi lõdvemaks. Ka mina, sest käisin oma emale täna B12-vitamiini süsti tegemas. Seda küll puukuuris... Vat siia oleme me jõudnud omadega, haha. Ema ütles mulle nukralt, et teiste juures käin küll toas aga tema juurde ei lähe. Ma siis vastasin, et selles asi ongi, et ma teiste juures käin, eksole.

Laupäeval eirasin kõiki kristlikke kombeid ja koristasin ja sorteerisin kola vähemaks. See on üks lõputu protsess ma ütlen! Aga vähemalt sain Jaani vanaemale oma vana saumiksri saata sos olukordadeks, sest see pruut on juba üsna vigane. Kapipealseid sain ka tühjemaks, sest mul õnnestus ühed sussid maha müüa, mida ma Tirtsu eest seal peitsin. Lisaks õmblesin ma ka talle uue seljakoti vanade seljakoti osadega, mida ma seal kapi otsas taaskord tema eest peitsin. Sai palju parem kohe. 

Lukk pärineb sellelt samalt pusalt, mille ümbertegemisest ma ükskord rääkisin. Hall riie on üks vana topiline pusa aga selleks otstarbeks veel kõlbas. Lõpptulemus tehasetööd ei meenuta aga mul on hea meel, et ma võtsin selle leiutamise ette.

Muide, see nukukäru on kuskil aasta tagasi mu tädi leitud. Oli teine Tallinnas prügikonteineri kõrval. Pidin uue istumisosa sisse õmblema aga karkass on veel üsna korras. Eile selgus, et peab veel seda rippuvat lehmakest lappima, sest tal hakkab dekapitatsioon tekkima. 

Eelmisel nädalal ma veel alustasin ühe oma õlakoti parandamist ja tuunimist, mille ma sain siis, kui ma olin 12. Oli teine üsna väsinud juba ammu ja sügisel mingihetk ma haarasin ta Ristilt kaasa, et tast miskit teha või, et temaga midagi teha. Viimasesse ma eriti ei lootnud. AGA! Paar päeva nokitsemist veel ja ma võib-olla saan seda juba järgmises sissekandes kajastada. Muidugi ei teinud ma "enne" pilti, sest ma lihtsalt ei ole suure usuga, et mu projektid lõpule jõuaksid, eksole. See kotike ehk kunagi jõuab. Praegu on mu sõrmed ja näpuotsad üsna katki nõelumisest, et ei teagi, millal uuesti õmbelma hakkan. Päevanali on muidugi see, et ma mõtlesin, et ma teen selle omale HRLile minekuks. Ma muidugi ikka siiralt loodan, et HRL toimub. 

Pühi me väga ei pühitsenud. Tegin reedel toorjuustu ja kõrvitsaga kooki. Toorjuustuga just sellepärast, et mul õnnestus paar kuud tagasi poest hunnik aegunud toorjuustu osta. Ja seda väga soodsalt. Panin aga sügavkülma õiget aega ootama. Kui ma ise piimatooteid ostan, siis ma üldjuhul ostan ainult aegunud kaupa, et võimalikult vähe loomatööstust toetada ja pigem hoopis toiduraiskamist ära hoida. Sõime kolm päeva jutti seda kooki, Tirts värvis vildikatega ühe keedumuna ära ja vsjoo. Mul nahk jälle leinab seda patustamist, kõik on punniline. 

Eile oli selline päev, et õõõh, veidralt vastik kuidagi oli olla. Midagi halvasti ei olnud aga vihma sadas ja teist päeva juba. Tirts oli veidi liiga krutskeid täis ja mina ise porisev, sest mul ei olnud kuidagi tegemistuhinat peal. Ometigi ma olin eelmisel päeval otsustanud, et panen sama hooga edasi. Tutkit. Aga siiski! Lõikasin LÕPUKS meie topiliseks läinud voodilina ribadeks, et proovida sellest toasusse heegeldada. Ma ei tea, kas ma saan hakkama aga ehk ma proovin ikka. Ja lõikasin veel hunniku meigieemalduspatjade materjali. Kavatsen mingi hetk valmis teha ja mõnele sõbrannale kinkida. Olen nüüdseks koos enda ja emaga laiali jaganud 5 komplekti patju. Ma loodan, et keegigi neid kasutab. Ema ei kasuta, nunnu eks. 

Täna käisin tööl, kuidagi väsind on olla jälle. Arvatavasti sellepärast, et laupäeva öö vastu pühapäeva tegi Tirts terve öö trianglit, kuna otsustas pikendatud lõunaune tõttu ööund kõvasti vähendada. Oli see vast öö. Kord paari kuu jooksul on ikka siuke trall. Nüüd meenub, miks see pühapäev siuke niru oli.

Taaskord, peaks teise tassi kohvi tegema, et äkki tuleb eluvaim sisse selleks, et õue minna.