Eriolukorrast: koroonapäevikud 2
Postitus on kirjutatud 30. märtsil.
Kuidas mulle see periood nüüdseks mõjunud on? Rusuvalt vast. Igasuguseid hulluseid on vaja korda saata. Sama päeva õhtul, mil ma Jaani kiilaks ajasin, lasin ma ka temal end kiilaks ajada. Ka see on viis, kuidas kiirelt ja tõhusalt kehakaalu kaotada, eks. Igatahes, ma arvan, et 400 grammi olen kergem küll. Nüüd ootavad need juuksed eriolukorra lõppu, et ära annetada. Tirts on ainus siin majas, kel veel juuksed puutumata on. Ja tegelikult oleks temalgi tuka piiramist tarvis ja võib-olla miskit veel, sest tal on tekkinud komme oma juukseid lutsutada ja närida.
Esmaspäeval käisin proovipäeval, sest mind ikkagi ootab ees terve aprill sotsiaalhoolekannet Ristil. Väga kiivalt hoidsin mütsi peas, et mitte vanureid oma kiila peaga ära hirmutada. Sõitsin elmo elektriautoga terve päev ringi, pff, ma pole ju automaadi tüdruk ja ühel korral sai kõvasti nalja, kui ma käppelt "sidurdasin," et pidurdada. Päev ei olnud õnneks liiga pikk aga ega ma ennast kindlalt ei tunne ka selle kõige osas. Ju hakkan vaatama, kuidas hargneb. Miskit keerulist ei ole, aga olukord võib ju muutuda, kes seda teab.
Tegime siin vahepeal usinasti küttepuid, Jaan saagis ja ma aitasin ka veidi lõhkumise ja ladumisega kaasa. Kolm päeva jutti käisin abiks aga siis said mu luud ja lihased aru, et aitab vist. Esimesel päeval oli tuhin suur, pliitipuud ja läksid lihtsasti juppideks, olid mõnusad pakud ja muudkui anna kätele hagu.
Proovin siin iga päev koristada ka, kolmapäeval läks väga hästi sellega. Jaan aitas põrandad ära pühkida ja pesta, seega sain mina igasugustele küürimistele rohkem keskenduda. Sorteerisin lõpuks korralikumalt Tirtsu mänguasju, st võtsin ilmselge prügi välja sealt aga titekad mänguasjad on ikka nende hulgas. Ta ikkagi kasutab neid mingites mängudes ja, kuna tal lademetes mänguasju pole, siis ma ei näe otsest vajadust sorteerida neid välja. Pole nagu kuhugi panna ka neid. Pesin pooled pehmed mänguasjad veel pesumasinas puhtaks ja, oeh, täitsa tore oli olla lõpuks, suur saavutus ikkagi.
Õmmelda olen ka proovinud. Ühe pusa tegin lõpuks ümber, mille ma kaltsukast ostsingi selle plaaniga, et see tuleb enne ümber teha, kui see kedagi kaunistama hakkab. Sai parem, palju parem sai. Võib-olla peab ühe õmbluse veel kunagi tegema. Praeguseks olen ma seda nii palju kandnud, et see ootab pesemist. Oma kampsuni parandamise ja värskendamise keerasin ka vist tuksi. Vähemasti tunne on selline ja viskasin selle kappi mingeid paremaid aegu ootama, mil ma selle probleemikese lahendamisega tegeleda suudan. Või vähemalt paremini keskenduda suudan.
Vaimne tervis kipub inimestel sellistel aegadel käest minema ja nii kurb, kui see ka ei oleks, siis oli mul juba varem sellega muresi. Ja õnneks oli mul julgust end arstile vedada ja hakata abi otsima ka sealt, sest oma elus olin ma juba üht-teist muutnud, kuid miskit paremaks enam ei läinud. Viimasel hetkel tegin seda tõesti. Ma loodan, et tänu sellele on mul olnud vaimselt lihtsam selle kõigega toime tulla.
Situatsiooni alguses küsiti tänavatel inimestelt, et kuidas see on elukorraldust nende elus muutnud. Paljud vastasid, et ei olegi. See vastus oli pigem selle alatooniga, et mina seda veidrat viirust ei karda, mind see nagunii ei taba, ma pole riskirühmas. Aga ma omast kogemusest võin ka öelda, et minu elu see tõesti pole suurt muutnud. Mu tööaeg oli nagunii kohe-kohe lõppemas, Kullamaal mul nagunii sõpru pole, kellega kokkusaamised võiksid selle tõttu ära jääda, poes käisin nagunii harva, mingites huviringides ma ka ei käinud, koolis ka mitte. Pole nagu väga midagi, kuidas see kõik mind otseselt puudutada saaks. Lihtsalt nädalavahetustel ei näe ma neid harvu külalisi, kes meil nagunii harvad külalised oli. Ha-ha ma olen nii vaimukas.
Kuidas mulle see periood nüüdseks mõjunud on? Rusuvalt vast. Igasuguseid hulluseid on vaja korda saata. Sama päeva õhtul, mil ma Jaani kiilaks ajasin, lasin ma ka temal end kiilaks ajada. Ka see on viis, kuidas kiirelt ja tõhusalt kehakaalu kaotada, eks. Igatahes, ma arvan, et 400 grammi olen kergem küll. Nüüd ootavad need juuksed eriolukorra lõppu, et ära annetada. Tirts on ainus siin majas, kel veel juuksed puutumata on. Ja tegelikult oleks temalgi tuka piiramist tarvis ja võib-olla miskit veel, sest tal on tekkinud komme oma juukseid lutsutada ja närida.
Esmaspäeval käisin proovipäeval, sest mind ikkagi ootab ees terve aprill sotsiaalhoolekannet Ristil. Väga kiivalt hoidsin mütsi peas, et mitte vanureid oma kiila peaga ära hirmutada. Sõitsin elmo elektriautoga terve päev ringi, pff, ma pole ju automaadi tüdruk ja ühel korral sai kõvasti nalja, kui ma käppelt "sidurdasin," et pidurdada. Päev ei olnud õnneks liiga pikk aga ega ma ennast kindlalt ei tunne ka selle kõige osas. Ju hakkan vaatama, kuidas hargneb. Miskit keerulist ei ole, aga olukord võib ju muutuda, kes seda teab.
Tegime siin vahepeal usinasti küttepuid, Jaan saagis ja ma aitasin ka veidi lõhkumise ja ladumisega kaasa. Kolm päeva jutti käisin abiks aga siis said mu luud ja lihased aru, et aitab vist. Esimesel päeval oli tuhin suur, pliitipuud ja läksid lihtsasti juppideks, olid mõnusad pakud ja muudkui anna kätele hagu.
Proovin siin iga päev koristada ka, kolmapäeval läks väga hästi sellega. Jaan aitas põrandad ära pühkida ja pesta, seega sain mina igasugustele küürimistele rohkem keskenduda. Sorteerisin lõpuks korralikumalt Tirtsu mänguasju, st võtsin ilmselge prügi välja sealt aga titekad mänguasjad on ikka nende hulgas. Ta ikkagi kasutab neid mingites mängudes ja, kuna tal lademetes mänguasju pole, siis ma ei näe otsest vajadust sorteerida neid välja. Pole nagu kuhugi panna ka neid. Pesin pooled pehmed mänguasjad veel pesumasinas puhtaks ja, oeh, täitsa tore oli olla lõpuks, suur saavutus ikkagi.
Õmmelda olen ka proovinud. Ühe pusa tegin lõpuks ümber, mille ma kaltsukast ostsingi selle plaaniga, et see tuleb enne ümber teha, kui see kedagi kaunistama hakkab. Sai parem, palju parem sai. Võib-olla peab ühe õmbluse veel kunagi tegema. Praeguseks olen ma seda nii palju kandnud, et see ootab pesemist. Oma kampsuni parandamise ja värskendamise keerasin ka vist tuksi. Vähemasti tunne on selline ja viskasin selle kappi mingeid paremaid aegu ootama, mil ma selle probleemikese lahendamisega tegeleda suudan. Või vähemalt paremini keskenduda suudan.
Vaimne tervis kipub inimestel sellistel aegadel käest minema ja nii kurb, kui see ka ei oleks, siis oli mul juba varem sellega muresi. Ja õnneks oli mul julgust end arstile vedada ja hakata abi otsima ka sealt, sest oma elus olin ma juba üht-teist muutnud, kuid miskit paremaks enam ei läinud. Viimasel hetkel tegin seda tõesti. Ma loodan, et tänu sellele on mul olnud vaimselt lihtsam selle kõigega toime tulla.
Situatsiooni alguses küsiti tänavatel inimestelt, et kuidas see on elukorraldust nende elus muutnud. Paljud vastasid, et ei olegi. See vastus oli pigem selle alatooniga, et mina seda veidrat viirust ei karda, mind see nagunii ei taba, ma pole riskirühmas. Aga ma omast kogemusest võin ka öelda, et minu elu see tõesti pole suurt muutnud. Mu tööaeg oli nagunii kohe-kohe lõppemas, Kullamaal mul nagunii sõpru pole, kellega kokkusaamised võiksid selle tõttu ära jääda, poes käisin nagunii harva, mingites huviringides ma ka ei käinud, koolis ka mitte. Pole nagu väga midagi, kuidas see kõik mind otseselt puudutada saaks. Lihtsalt nädalavahetustel ei näe ma neid harvu külalisi, kes meil nagunii harvad külalised oli. Ha-ha ma olen nii vaimukas.
Tuli välja, et mu internetimaht sai otsa. Ma olen ebareaalselt palju
internetti tarbinud see kuu ja selle tõttu oma tavapärast Telia
arvet vähemalt 22 euro võrra suurendanud. Tundub, et ülejäänud
1,5 selle kuu alles jäänud päeva veedan ma ilma netita. Või
laenan Jaani telefoni ja kulutan tema netti. Eks see ilmaolek teeks
mulle head muidugi. Ehk vean end õuegi.
Proovime
terveks jääda!
Comments
Post a Comment