Jutt mitte millestki ja kleidist

Kuidagi on läinud nii, et aeg on läinud ja siia pole miskit kirja saanud. Ja praegugi kratsin pead ja mõtlen, mis see miski on, mis peaks kohe nüüd ja praegu siia kirja saama.

Elli on Eestis. Ta vist homme tuleb külla. Ma veel täpselt ei tea. Läks kuidagi nii, et kaks nädalat tagasi kutsusin ma kahte erinevat inimest külla jutuga, et ma olen nagunii koguaeg kodus. Aga, kuna ma neist rohkem miskit ei kuulnud, siis môtlesin, et panen end Naiskodukaitse vibupäevale kirja, sest see toimub ju siin samas. Ja siis paar päeva tagasi mõlemad ütlesid, et nad tuleks pühapäeval. Ma siis pidin vastama, et ma ei saa, lähen vibu laskma. Tüüpiline.

Daamide vibupäevale pidi minema kostüümiga. Vaja oli pikka kleiti või seelikut ja kübarat. Mul polnud miskit kvalifitseeruvat. Ema andis suure helesinise kübara, kuid see polnud üldse miski, mis mulle istuks. Aga mul oli plaan satsikleit teha. Teadsin juba, millest ma teen ka. Mul oli üks üle põlve must kleit, millel oli vahva alumine äär, kuid kleit selle otsas oli täitsa mõttetu ja igav. Ma mingi hetk õmblesin seda rohkem taljesse aga see ei muutnud tõsiasja. Ja siis oli mul veel üks peenike pikem kampsun, millel on kapuuts ka. Mõlemal oli potentsiaali olla midagi enamat, kuid see oli veel välja toomata. Otsisin ema kodunt musta kangast ja pitside jääke ja plaan oli peaaegu paigas.

Taaskasutusprojektidega on alati hirmus alustada, sest kunagi ei tea, kas see, mis sa teed, läheb asja ette. Või keerad kapitaalselt tuksi kõik. Aga ma hakkasin harutama seda kleiti. Tõmbelukk oli vaja küljest saada, keeruliseks tegi selle asjaolu, et kleidil oli sisevooder ka. Kukkusin aga hakkima kangaid ja tegema siile ja ääristama ja. Seda kõike kella neljani hommikul välja. Vabandan oma naabrite ees siinkohal. Päeval jätkasin, kuid suutsin kampsuni valet pidi seelikusaba külge kinnitada. Kampsuni pealt on muidugi maruraske miskit lahti harutada. Ühe väikse augu pidin ikka saama ka, rohkem untsu ei läinud.

Tegin seda kleiti kolmel päeval, kolmandast õhtust sai jällegi hommik kell neli. Aga väikse lapse kõrvalt asjatades paraku nii lähebki. Viimasel õhtul ja öösel oli Jaan ka abiks, üksinda poleks saanud ka. Satside kinnitamine kampsuni peale oli ikka suht omamoodi jantimine. Aga kahekesti sai hakkama.

Kui kleit kokku sai, siis ma tõdesin, et siukse kübaraga ikka minna ei saa. Täesti võõrkeha ja jätab mu kleidile halva maigu. Poolik pingutus või nii. Reedel tegin kübara ka. Jaani vanaema käest sain vatitikkude topsi ja mingi tugevamast kommikarbist sain ketta lõigata. Jaani noorema õe käest sain peenikese peavõru. Kodus oli liimi, niiti ja veidi kangajääke ühest pluusist, millest ma juba olen lapsele püksid ja mütsi õmmelnud. Üks kaunistus ka, mida ma varasemalt pin-up soengutesse toppinud olen. Suht kiirelt ja tõhusalt sai see valmis. Aastaid olen omale siukest top hati tahtnud. Aastaid. Samamoodi selle kleidiga.

Satsikleidi ja eriti taaskasutatud materjalidest tehtud satsikleitide nakkuse sain ma Artist Designi andekatelt õmblejatelt. Ulme, nii ägedaid asju teevad, et tahan ka. Satsikleiti on amatööril lihtsam teha, ei pea nii perfektne olema. Järgmiseks hakkan omale heledama satsikleidi jaoks või kampsuni jaoks materjali otsima. Loodan, et see kõik üle võlli ei lähe. Plaan on olnud siiani siiski oma riidekapi sisu sättida nii, et kõik oleks kantav ja meeltmööda. Aga sinna on veel kõvasti aega ja maad. Aga päris palju on juba selle heaks tehtud ka.

Näitan pilte ka lõpuks.

Peps uppis ja jalg õhus ja väga filterdatud.

Väga tuunitud, eks. Aga muidu mu telefon lihtsalt ei suuda mind 'edasi anda'.

Kübar enne.

Kübar pärast.

Pepu sai sihilikult pitsine!

Taaskord pole mingeid enne ja pärast pilte, sest ma kardan alati, kui ma miskit tegema hakkan, et see pildistamine toob halva õnne. Endale räigelt meeldivad võrdluspildid ja ise teen nii... aiai. Proovin tulevikus olla julgem.