Stress, mu sõber.
Ma olen stressis ja ma usun, et juba pikemat aega! Se va sinder, stress, pidurdab ja innustab mind samaaegselt. Olen nagu kits kahe heinakuhja vahel. Tunnen pidevat tungi ellimineerida neid faktoreid, mis stressi enim esile kutsuvad. Üritan pidevalt organiseerida oma kodus valitsevat korralagedust, survestan Jaani erinevate murekohtadega, sest temagi ei suuda mõista, et värvimata seinad ja kulunud parkett võiksid mu olemist kuidagi ruineerida. Teisalt olen nii alla andmas, et ei tahaks teki alt välja tullagi. Tõusud ja mõõnad tabavad mind nii, et võib-olla keegi tahaks mulle isegi mingit diagnoosigi pakkuda.
Mõned päevad tagasi tundsin ma päris tugevat tunnet, et meie perre siiski võiks lähima aasta jooksul üks pisike beebi tulla. Aga ma kardan ja kardan erinevaid asju aga samas ma saan praegu käsi südamel vanduda, et ma ei ole kunagi nii küps inimene, et 100% lapse saamiseks valmis olla. Hirmutav on pereplaneerimisega(õhg, kuidas mulle see termin ei meeldi) oma mõttemaailma sisustada. Ma olen ikka mõelnud, et kui peaks veel üks laps tulema, et siis tema võiks sündida siis, kui meie ellu on rohkem stabiilsust tulnud. Ma ei oota ega looda midagi sürri nagu päris paljud noored, et kõik oleks paigas, karjääriredelil sobivale pulgale ronitud jne. Aga remonti tahaks, kas või ainult ühes magamistoas ja vannitoas. Ja Jaan võiks pereeluks sobilikuma töökoha saada. Kindlasti on hästi isekas seda öelda aga selle viimase punkti taga tundubki kogu see kupatus kinni olevat.
Erinevad hirmud, mis seoses perelisaga pähe kargavad on näiteks pärast sünnitust püsima jäänud kõrge kehakaal. Kardan, et enne kaalu langetamata rasestuda tähendab seda, et ma olen üsna peagi mitte lihtsalt ülekaalus, vaid juba tugevalt rasvunud. Teine mure on silmanägemine, tahaksin prillidest vabaneda, sest prillidega igapäevaelu on saanud üsna ebamugavaks. Prillid on üks põhjus, miks ma trenni ei tee. Nii hale, kui see ka teistele ei tunduks, eksole. Samas laseroperatsiooniga on ka mitu AGA. Esiteks, ma ei tea, kas ma olen sobiv kandidaat. Teiseks mul on väsimusega halvenev silmanägemine. Esimene kord oli seda tunda kaitseväe sbk keskel, mil olin äkitselt pimedaks jäänud, teine kord paar nädalat pärast sünnitust. Kolmandaks on raha. Maagia. Veidike põen vaimse ja üldsise füüsilise tervise pärast ka, sest tean, et vaimne lonkab natuke ja ma ei tea täpselt, kui palju mu füüsilisest tervisest on mõjutatud vaimsest. Hirmud on ju õigustatud.
Nagu ma ühes varasemas postituses kirjutasin, siis olen ma oma ema salongis tööl. Olen praegugi. Asendaja leidmisega pole siiani palju õnne olnud, üks kandidaat, kellele ma kaks õppimise päeva tegin, ütles siiski ära. Ma arvasin, et ta ei tule aga mingi imepisike lootusekiir ikkagi oli. Lootsin olla veebruariks vaba taas ja tegeleda millegi muuga, kuigi ma ei tea, mis see miski muu olema peaks. Terve veebruari käin veel siin tööl, märtsist ehk saan koduseks jääda. Samas on mu soov kodune olla veidi metsik, sest ega mulle ju selle eest raha ei maksta, et ma seal olen, aga seda rahanatukest läheb ikkagi palju seal kodus olles.
Ega see töö pole mulle mokka mööda. Olen ma ju keset raiskamist ja prügi mitte sorteerimist. Ja oeh. Teen ma nii palju, kui ma vähegi saan ja julgen, sest keskkonnasäästlikkusega satub ikkagi väga kähku põlu alla. Viin ma siin osasi pakendeid omaga kaasa ja sorteerin pappi ja paberit võimalikult palju. Tegin emale soovituse leida alternatiiv kätekuivatuspaberile. Ma ei kujuta ette, kas ja millal seda kuulda võetakse aga ma olen siin nende kasutamist usinalt vältinud. Üks päev palusin töökaaslastel kohvipuru mulle ühte purki panna, et see koju viia ja sellest kehakoorijat teha. Aga kehakoorija tegemiseni ma ei jõudnudki, väsind ja tujutu nagu ma olen. Aga vähemalt sattus see kohvipuru meie biojäätmete sekka ja suurem kahju jäi selleks korraks tegemata.
Ma olen üks hunnik häda ja viletsust praegu. Ma päriselus saan üsna adekvaatselt hakkama aga siin ja praegu tahtsin ainult hädaldada, sest kes mind päriselus ikka kuulab.
Mõned päevad tagasi tundsin ma päris tugevat tunnet, et meie perre siiski võiks lähima aasta jooksul üks pisike beebi tulla. Aga ma kardan ja kardan erinevaid asju aga samas ma saan praegu käsi südamel vanduda, et ma ei ole kunagi nii küps inimene, et 100% lapse saamiseks valmis olla. Hirmutav on pereplaneerimisega(õhg, kuidas mulle see termin ei meeldi) oma mõttemaailma sisustada. Ma olen ikka mõelnud, et kui peaks veel üks laps tulema, et siis tema võiks sündida siis, kui meie ellu on rohkem stabiilsust tulnud. Ma ei oota ega looda midagi sürri nagu päris paljud noored, et kõik oleks paigas, karjääriredelil sobivale pulgale ronitud jne. Aga remonti tahaks, kas või ainult ühes magamistoas ja vannitoas. Ja Jaan võiks pereeluks sobilikuma töökoha saada. Kindlasti on hästi isekas seda öelda aga selle viimase punkti taga tundubki kogu see kupatus kinni olevat.
Erinevad hirmud, mis seoses perelisaga pähe kargavad on näiteks pärast sünnitust püsima jäänud kõrge kehakaal. Kardan, et enne kaalu langetamata rasestuda tähendab seda, et ma olen üsna peagi mitte lihtsalt ülekaalus, vaid juba tugevalt rasvunud. Teine mure on silmanägemine, tahaksin prillidest vabaneda, sest prillidega igapäevaelu on saanud üsna ebamugavaks. Prillid on üks põhjus, miks ma trenni ei tee. Nii hale, kui see ka teistele ei tunduks, eksole. Samas laseroperatsiooniga on ka mitu AGA. Esiteks, ma ei tea, kas ma olen sobiv kandidaat. Teiseks mul on väsimusega halvenev silmanägemine. Esimene kord oli seda tunda kaitseväe sbk keskel, mil olin äkitselt pimedaks jäänud, teine kord paar nädalat pärast sünnitust. Kolmandaks on raha. Maagia. Veidike põen vaimse ja üldsise füüsilise tervise pärast ka, sest tean, et vaimne lonkab natuke ja ma ei tea täpselt, kui palju mu füüsilisest tervisest on mõjutatud vaimsest. Hirmud on ju õigustatud.
Nagu ma ühes varasemas postituses kirjutasin, siis olen ma oma ema salongis tööl. Olen praegugi. Asendaja leidmisega pole siiani palju õnne olnud, üks kandidaat, kellele ma kaks õppimise päeva tegin, ütles siiski ära. Ma arvasin, et ta ei tule aga mingi imepisike lootusekiir ikkagi oli. Lootsin olla veebruariks vaba taas ja tegeleda millegi muuga, kuigi ma ei tea, mis see miski muu olema peaks. Terve veebruari käin veel siin tööl, märtsist ehk saan koduseks jääda. Samas on mu soov kodune olla veidi metsik, sest ega mulle ju selle eest raha ei maksta, et ma seal olen, aga seda rahanatukest läheb ikkagi palju seal kodus olles.
Ega see töö pole mulle mokka mööda. Olen ma ju keset raiskamist ja prügi mitte sorteerimist. Ja oeh. Teen ma nii palju, kui ma vähegi saan ja julgen, sest keskkonnasäästlikkusega satub ikkagi väga kähku põlu alla. Viin ma siin osasi pakendeid omaga kaasa ja sorteerin pappi ja paberit võimalikult palju. Tegin emale soovituse leida alternatiiv kätekuivatuspaberile. Ma ei kujuta ette, kas ja millal seda kuulda võetakse aga ma olen siin nende kasutamist usinalt vältinud. Üks päev palusin töökaaslastel kohvipuru mulle ühte purki panna, et see koju viia ja sellest kehakoorijat teha. Aga kehakoorija tegemiseni ma ei jõudnudki, väsind ja tujutu nagu ma olen. Aga vähemalt sattus see kohvipuru meie biojäätmete sekka ja suurem kahju jäi selleks korraks tegemata.
Ma olen üks hunnik häda ja viletsust praegu. Ma päriselus saan üsna adekvaatselt hakkama aga siin ja praegu tahtsin ainult hädaldada, sest kes mind päriselus ikka kuulab.
Comments
Post a Comment