Botased kuluvad.
Mind on tabanud selline periood elus, kus paljud mu riided ja jalanõud on jõudnud sellesse faasi, et neid enam kanda ei kannata. See muidugi sai alguse omakorda sellest, et ma hakkasin augustis ja septembris oma kappides olevaid asju väga kriitilise pilguga üle vaatama, lootuses jõuda minimalismile veidi lähemale. Ma olin pikka aega oma riideid vaadanud lihtsalt selle pilguga, et kas need on määrdunud või mitte. Aga ühtäkki selgus, et mõni halva kvaliteediga pluus oli rõvedalt topiline ja must värv tuhmunud, puuvillased topid pisikesi augukesi täis, mida parandada pole võimalik. Venivust andvad kiud katkenud ja riided kumasid selletõttu läbi. Lapse riided olid paljud lihtsalt ropult määrdunud ja bodyde trukiääred lahti rebenenud.
Mul õnneks ei tekkinud seda eetilist küsimust, et mida nende riietega edasi hakata, vaid asi oli kindel, lapse riided lõikan kaltsuks. Kuna meil siin endiselt käib tasakesi remont, siis kaltsu kulub ohtralt. Enda omadega oli nii, et särkidelt lõikasin lahedad pildid pealt välja ja ülejäänud läks kaltsuks. Etteruttavalt võin öelda, et enamik nendest kaltsudest on tänaseks juba üsna ribadeks kasutatud. Kahest musta värvi topist tegin aga 22 korduvkastutatavat meigipatja. Pooled neist kinkisin Jaani noorimale õele, kes neid vist kasutab ka, loodetavasti. Teistele peab veel omanikud leidma.
Mõned päevad tagasi aga tabas mind selline jahmatav tõdemine, et paljud asjad, mida ma pidevalt kannan ja kasutan hakkavad kõik korraga end prügikasti poole sättima. DC tossud, telefoniümbris, mulle armsa inimese poolt kootud sõrmkindad, ühed pikema säärega sokid, teksapüksid. Praeguse seisuga on tossud ja telefoniümbrise kaaned juba omadega pügikastis. Tossude paelad jätsin alles ja ka telefoniümbrise silikoonist osad, pluss magnetid jäid alles plaaniga neid tulevikus kasutada.
Üldse on jalanõudega kehvasti, ka minu madala säärega talvesaapad on parema jala kannalt katki. Lapsel on jalanõudel kannad katki, mul on tegelikult hädasti vaja leida mingi liim, millega selliseid muresi lahendada. Sest ega need jalanõud pole sellepärast veel omadega õhtal, et kannas pilu on. Eriti lapse jalanõude puhul, sest tal on need kõik barefoot või barefoot friendlyd.
Kokkuvõtteks võib veel seda öelda, et ma olen väga palju decluttering ehk siis kolavähendamise videoid netist vaadanud ja see on nakkav. Ma tahan omada vähem asju aga samas ma ei ole kõikide asjade üle rõõmus, kui need otsustavad katki minna ja mu elust selle läbi lahkuda. Seda just jalanõude puhul, sest mul on naisterahva kohta üsna suur jalg.
Mul õnneks ei tekkinud seda eetilist küsimust, et mida nende riietega edasi hakata, vaid asi oli kindel, lapse riided lõikan kaltsuks. Kuna meil siin endiselt käib tasakesi remont, siis kaltsu kulub ohtralt. Enda omadega oli nii, et särkidelt lõikasin lahedad pildid pealt välja ja ülejäänud läks kaltsuks. Etteruttavalt võin öelda, et enamik nendest kaltsudest on tänaseks juba üsna ribadeks kasutatud. Kahest musta värvi topist tegin aga 22 korduvkastutatavat meigipatja. Pooled neist kinkisin Jaani noorimale õele, kes neid vist kasutab ka, loodetavasti. Teistele peab veel omanikud leidma.
Mõned päevad tagasi aga tabas mind selline jahmatav tõdemine, et paljud asjad, mida ma pidevalt kannan ja kasutan hakkavad kõik korraga end prügikasti poole sättima. DC tossud, telefoniümbris, mulle armsa inimese poolt kootud sõrmkindad, ühed pikema säärega sokid, teksapüksid. Praeguse seisuga on tossud ja telefoniümbrise kaaned juba omadega pügikastis. Tossude paelad jätsin alles ja ka telefoniümbrise silikoonist osad, pluss magnetid jäid alles plaaniga neid tulevikus kasutada.
Üldse on jalanõudega kehvasti, ka minu madala säärega talvesaapad on parema jala kannalt katki. Lapsel on jalanõudel kannad katki, mul on tegelikult hädasti vaja leida mingi liim, millega selliseid muresi lahendada. Sest ega need jalanõud pole sellepärast veel omadega õhtal, et kannas pilu on. Eriti lapse jalanõude puhul, sest tal on need kõik barefoot või barefoot friendlyd.
Kokkuvõtteks võib veel seda öelda, et ma olen väga palju decluttering ehk siis kolavähendamise videoid netist vaadanud ja see on nakkav. Ma tahan omada vähem asju aga samas ma ei ole kõikide asjade üle rõõmus, kui need otsustavad katki minna ja mu elust selle läbi lahkuda. Seda just jalanõude puhul, sest mul on naisterahva kohta üsna suur jalg.
Comments
Post a Comment