Eriolukorrast: koroonapäevikud 1
Täna, täpselt nädal tagasi, sain ma aru, et asi läheb hapuks. Olin viimast päeva tööl ja mõtlesin, et mis saama hakkab. Ajasin Jaanil kopsu üle maksa, sest mulle tundus meie majanduslik seis nii ebastabiilne, et tahtsin, et ta koheselt miskit ette võtaks. Ei võtnud, pahaseks sai. Käisin veel keset tööpäeva ökoseepe ostmas, juhuks, kui ei peaks tükil ajal Haapsallu saama. Kullamaale jõudes käisime poes ja ostsime kilo tatart, suhkurt ja veel nipet-näpet asju.
Reedel me lapsega enam sotsiaalsed ei olnud, olime võtnud vastu otsuse, et ma ei lähe tuleval nädalal kuskile ja oleme kodus. Saatsin veel Jaani poodi varusi täiendama, et saaks võimalikult kaua aega ilma hakkama.
Tegelikult olin ma juba veebruari lõpus selle peale mõelnud, et võiks igaks juhuks oma kuivainete varud ära täiendada ja seda ikka korralikult. Õnneks pidas sõbranna 29. veebruaril Tallinnas sünnipäeva ja saingi oma varud ilusti kätte. Kuigi tol ajal tundusin ma endale veel ikka paranoiline, et ma veidigi varumise peale olin mõelnud. Samas, pole miskit imestada, keskkonnateadliku inimesena olen ma juba ammu selline, kes omab teatud kriisivarusi ja mõtleb igakülgse iseseisvuse peale, mis puudutab söögilauda.
Meil tervistega pole praegu kõige parem seis. Tirtsul tekkis mingi aeg palavik, küll üsna madal ja sekkumist mitte vajav aga tekkis. Tuli ka nohu. Mul on siuke on-and-off seis selle 37,2 kehatemperatuuri ja kurguvaluga. Jaanil on ka veider, ei ole täpselt aru saanud, milles see kõik seisneb. Kas meil on COVID-19? Ma ei tea, me oleme erinevate inimestega kokku puutunud ja praegu võib selle saada, kellelt iganes. Läänemaa on väidetavalt haiguseprii piirkond, ma julgen väita, et ei ole. Töökaaslase pere tuli nädalavahetusel Austriast tagasi, kõik kõrges palavikus ja muidu haiged. Ka Jaani isa on potentsiaalse nakkusekandjaga lähikontaktis olnud, seega, kes teab, mida me siin põeme.
Mina olen stressis, kuigi ma olen seda alati, siis praegu olen ka ja üsna korralikult. Mind ei häiri see kodus olemine nii palju, häiriks veel vähem, kui me siin kõik täie tervise juures oleksime, siis oleks teed õue ka valla. Praegu on vastik sandilaager siin lihtsalt. Murekoorem on õlgadel. Praegu ei ole seda kindlust, et meditsiin on kõikvõimas, sest ma tean, et tagavarad on piiratud, kaitsevahendite defitsiit on kohutav. Ma ei kujuta ette, mida ma siis veel tunneksin, kui ma reaalselt praegu õena töötaksin kuskil.
Igav mul pole olnud, iga päev olen siin igasugu suurtegusi teinud. Üks päev õmblesin oma teksadel hargivahelt augu kinni, et nende eluiga pikendada, Tirtsu nukul oli jalg umbes pool aastat või kauemgi otsast ära, õmblesin selle viimaks tagasi. Turgutasin oma lilli, mis veel imekombel polnud ära surnud (olen praeguse seisuga 4 lille ära suretanud, kaks neist olid draakonipuud, üks sukulent ja viimane oli mingi lilla lill, mida saab peenrasse istutada). Koristasin külmkappi seest ja pealt. Koristasin elutas olevat kapipealset ja sorteerisin asju, mis vajavad parandamist ja, mis ära viskamist. Proovisin oma arvuti Windowsi 10 peale uuendanda, mis päädis 137-eurose remondiarvega. Olen vaadanud Tirtsu tõttu erinevaid Harry Potteri filme(ööök, mul juba siiber, 5-kuud kestnud maania), Tuulepealse maa filmi, mingit komöödiat ka eile. Tegin muhvineid üks õhtu SELLE retsepti järgi, pole elusees nii häid muhvineid varem saanud. Loomulikult olen palju kokanud ja erinevaid roogasi leiutanud. Üks päev koperdasin SELLE video otsa. Seal on siis õpetatud, kuidas saab lahustuvast kohvist vahtu teha ja, kuidas see kõik fäänsiks kohvielamuseks digimuutub. Mina praktiseerin taimset versiooni ja see on nii hea. Iga päev olen end poputanud sellega.
Mingi päev kauplesin, et Jaan mulle suurema heegelnõela teeks, et ma saaksin vanast dušikardinast lõpuks vaiba teha. Selle materjaliks lõikamine oli okse, õnneks Jaan tegi üle poole ja mina sain heegeldamisega alustada, raske on seda teha. Hõisata veel ei saa, et õnnestunud oleks, praegu olen suht veendunud, et see vasikas läheb aia taha. Täna ajasin veel Jaani juuksed maha, ta on nüüd täitsa kiilaspäine mul. Ega see teda ei kaunista aga sel on väga praktiline eesmärk praegu, st hoida vett kokku ja tegelikult oli see soeng, mis ma talle varasemalt lõikasin, niii kole, et oli vaja uut algust.
Tegevust siin jagub, iseasi, kas selleks jaksu ja tahtmist on. Õnneks olin ma enne koduseks jäämist suure declutterdamise ja asjade laiali jagamise just teinud, seega on kodus parem olla kohe. Samas, võib-olla oleks seda praegu vahvam teha, samas poleks mul selliseid laialijagamise võimalusi.
Tirtsul on kasvuraskused, sellega on kohati väga raske ja keeruline. Ta on väga konkreetne oma ei ütlemistega ja teda ära rääkida on võimatu. Ise nii väike aga iseloomu on rohkem kui pooltel täiskasvanutel, keda mina tean. Praegugi surub arvutiekraani alla ja ütleb "aitab pullist".
Reedel me lapsega enam sotsiaalsed ei olnud, olime võtnud vastu otsuse, et ma ei lähe tuleval nädalal kuskile ja oleme kodus. Saatsin veel Jaani poodi varusi täiendama, et saaks võimalikult kaua aega ilma hakkama.
Tegelikult olin ma juba veebruari lõpus selle peale mõelnud, et võiks igaks juhuks oma kuivainete varud ära täiendada ja seda ikka korralikult. Õnneks pidas sõbranna 29. veebruaril Tallinnas sünnipäeva ja saingi oma varud ilusti kätte. Kuigi tol ajal tundusin ma endale veel ikka paranoiline, et ma veidigi varumise peale olin mõelnud. Samas, pole miskit imestada, keskkonnateadliku inimesena olen ma juba ammu selline, kes omab teatud kriisivarusi ja mõtleb igakülgse iseseisvuse peale, mis puudutab söögilauda.
Meil tervistega pole praegu kõige parem seis. Tirtsul tekkis mingi aeg palavik, küll üsna madal ja sekkumist mitte vajav aga tekkis. Tuli ka nohu. Mul on siuke on-and-off seis selle 37,2 kehatemperatuuri ja kurguvaluga. Jaanil on ka veider, ei ole täpselt aru saanud, milles see kõik seisneb. Kas meil on COVID-19? Ma ei tea, me oleme erinevate inimestega kokku puutunud ja praegu võib selle saada, kellelt iganes. Läänemaa on väidetavalt haiguseprii piirkond, ma julgen väita, et ei ole. Töökaaslase pere tuli nädalavahetusel Austriast tagasi, kõik kõrges palavikus ja muidu haiged. Ka Jaani isa on potentsiaalse nakkusekandjaga lähikontaktis olnud, seega, kes teab, mida me siin põeme.
Mina olen stressis, kuigi ma olen seda alati, siis praegu olen ka ja üsna korralikult. Mind ei häiri see kodus olemine nii palju, häiriks veel vähem, kui me siin kõik täie tervise juures oleksime, siis oleks teed õue ka valla. Praegu on vastik sandilaager siin lihtsalt. Murekoorem on õlgadel. Praegu ei ole seda kindlust, et meditsiin on kõikvõimas, sest ma tean, et tagavarad on piiratud, kaitsevahendite defitsiit on kohutav. Ma ei kujuta ette, mida ma siis veel tunneksin, kui ma reaalselt praegu õena töötaksin kuskil.
Igav mul pole olnud, iga päev olen siin igasugu suurtegusi teinud. Üks päev õmblesin oma teksadel hargivahelt augu kinni, et nende eluiga pikendada, Tirtsu nukul oli jalg umbes pool aastat või kauemgi otsast ära, õmblesin selle viimaks tagasi. Turgutasin oma lilli, mis veel imekombel polnud ära surnud (olen praeguse seisuga 4 lille ära suretanud, kaks neist olid draakonipuud, üks sukulent ja viimane oli mingi lilla lill, mida saab peenrasse istutada). Koristasin külmkappi seest ja pealt. Koristasin elutas olevat kapipealset ja sorteerisin asju, mis vajavad parandamist ja, mis ära viskamist. Proovisin oma arvuti Windowsi 10 peale uuendanda, mis päädis 137-eurose remondiarvega. Olen vaadanud Tirtsu tõttu erinevaid Harry Potteri filme(ööök, mul juba siiber, 5-kuud kestnud maania), Tuulepealse maa filmi, mingit komöödiat ka eile. Tegin muhvineid üks õhtu SELLE retsepti järgi, pole elusees nii häid muhvineid varem saanud. Loomulikult olen palju kokanud ja erinevaid roogasi leiutanud. Üks päev koperdasin SELLE video otsa. Seal on siis õpetatud, kuidas saab lahustuvast kohvist vahtu teha ja, kuidas see kõik fäänsiks kohvielamuseks digimuutub. Mina praktiseerin taimset versiooni ja see on nii hea. Iga päev olen end poputanud sellega.
Mingi päev kauplesin, et Jaan mulle suurema heegelnõela teeks, et ma saaksin vanast dušikardinast lõpuks vaiba teha. Selle materjaliks lõikamine oli okse, õnneks Jaan tegi üle poole ja mina sain heegeldamisega alustada, raske on seda teha. Hõisata veel ei saa, et õnnestunud oleks, praegu olen suht veendunud, et see vasikas läheb aia taha. Täna ajasin veel Jaani juuksed maha, ta on nüüd täitsa kiilaspäine mul. Ega see teda ei kaunista aga sel on väga praktiline eesmärk praegu, st hoida vett kokku ja tegelikult oli see soeng, mis ma talle varasemalt lõikasin, niii kole, et oli vaja uut algust.
Tegevust siin jagub, iseasi, kas selleks jaksu ja tahtmist on. Õnneks olin ma enne koduseks jäämist suure declutterdamise ja asjade laiali jagamise just teinud, seega on kodus parem olla kohe. Samas, võib-olla oleks seda praegu vahvam teha, samas poleks mul selliseid laialijagamise võimalusi.
Tirtsul on kasvuraskused, sellega on kohati väga raske ja keeruline. Ta on väga konkreetne oma ei ütlemistega ja teda ära rääkida on võimatu. Ise nii väike aga iseloomu on rohkem kui pooltel täiskasvanutel, keda mina tean. Praegugi surub arvutiekraani alla ja ütleb "aitab pullist".
Comments
Post a Comment